Kuidas orkestreerida festivali
18. mai 2011, 17:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cannes’i filmifestivali suur kontsert hakkab täies võimsuses ja ilus kõlama alati laupäeval, ürituse kolmandal päeval. Siis on kavas järjekordne Hollywoodi kassatükk, mis kohe-kohe linastub poole maailma kinodes. See meelitab laupäeva õhtuks kogu meedia tähelepanu festivalipalee Lumiere’i kinosaali punasele vaibale. Tänavu oli teadagi magnetiks «Kariibi mere piraatide» vastne 3D-peatükk ning tõmbenumbriteks Penélope Cruz ja Johnny Depp.
See on Cannes’i programmikoostajate traditsiooniline kummardus filmimaailma vägevatele. Ja see trikk töötab alati.
Sama päeva õhtul näidatakse kõrvalsaalis ajakirjanikele kahekordsete Kuldse Palmioksa laureaatide, vendade Dardenne’ide uut filmi «Jalgrattaga poiss». Kõik tahavad ka seda näha. Kõik tunnevad, et festival on alanud vastupandamatu hooga.
Esmaspäeval kruvitakse külaliste huvi veel pinevamaks, kavas on juba aasta eest võistlema oodatud Terrence Malicki film «Elu puu». Hoog aina kasvab. Teisipäeval antakse vaadata Aki Kaurismäki filmi «Le Havre», kolmapäeval Lars von Trieri filmi «Melanhoolia» ja neljapäeval tuleb Pedro Almodóvar. Lõpuni ei ole enam palju jäänud. Kes on kohal, taipab, et saab osa suurest etendusest. Niipalju siis festivaliprogrammi «orkestratsioonist» ja kompositsioonist.
Le Havre soomlase silmaga
Seitsmendat päeva alustanud festivali seni kõige üksmeelsemalt sooja vastuvõtu on leidnud Aki Kaurismäki. Linastusejärgses kohvisabas väljendasid «Le Havre’i» üle oma vaimustust nii Läti kui ka Prantsusmaa filmiajakirjanikud.
54-aastase Kaurismäki loominguloos on see 17. täispikk kinofilm. Cannes’is on soomlane varem mõõtu võtnud mitme tööga, jäädes 2002. aastal «Minevikuta mehega» napilt Kuldse Palmioksata, kuna peapreemia andis David Lynchi juhitud poliitiliselt korrektne kohtunikekogu Roman Polanski holokausti-loole «Pianist». Tublile soomlasele ulatati üksnes grand prix, auhinnatseremooniale minnes tantsis ta punase paleetrepi ees tvisti, justkui kallutatud võiduotsust ette aimates.
Viimati lavastas Euroopa tuntuim filmisoomlane Prantsusmaal 20 aasta eest, 1991 tuli linale tema «Boheemlase elu». Siis oli sündmuskohaks 1950. aastate Pariis, nüüd just nagu praegusaegne, seisma jäänud ajaga sadamalinn Le Havre. Peaosa mängib mõlemas loos André Wilms, seekord on ta boheemlase minevikuga, eneseteostuseks suuremad lootused kaotanud literaat Marcel Marx, kes teenib leiba saapapuhastajana.
Muidugi ei ole Soome vapikineasti film kujuteldav Marxi elukaaslast Arlettyt kehastava Kati Outinenita, kes juba osutatud «Minevikuta mehe» eest pälvis parima naisnäitleja palmioksa. Viiendat põlve, nagu mainib filmi tegelaste tutvustus, teeb Kaurismäki filmides kaasa koer nimega Laika. Filmitootmisettevõtte nimi on endiselt Sputnik.
Kingade viksimisega tänapäeval naljalt hinge sees ei hoia, kantakse ju ikka tenniseid, spordisaapaid, sandalette või kummikuid. Marxi enda kulunud kaunu poleerib tema naine. Arletty, nagu peagi selgub, on haige, koguni suremas, aga Marcel ei tohi sellest teada.
Kuivavõitu, absurdimaitse ja -huumoriga varjundatud siiras sentimentaalsus on Kaurismäki teoste kullaproov. Dialoog on napp, kuid tõhus. «Le Havre» on Kaurismäki kohta tavatult jutukas film, saal saab jätkuvalt kas häälekamalt või omaette muheledes naerda bürokraatia, sotsiaalhoolekande või politsei üle. Marcel Marxi vastasmängija ongi politseist, morn inspektor Monet (Jean-Pierre Darroussin). Linna parim kriminalist on pandud tegelema Aafrika immigrantide püüdmisega.
Konteineritäis mustanahalisi põgenikke leitakse ühel hommikul sadamakailt. Üks poiss pääseb putku, stsenaristi ja lavastaja tahe viib põgenenud Idrissa ja pärast naise haiglasseminekut üksi jäänud Marcel Marxi teed kokku. Marx otsustab poissi aidata, et too pääseks oma illegaalsest immigrandist ema juurde Londonis. Niisiis – inimlik kaastunne versus seaduslik kord.
Pinge kasvab
Kaurismäki on alati osanud epateerimata provotseerida. Tema teeb ikka seda, mida õigeks peab: kauge noorusaja pressikonverentsidel rüüpas ta otse pudelist viina, praegu tõmbab ta ajakirjanike küsimustele vastates suitsu, mis sest et see on keelatud.
Olmest olulisem on ikkagi sisu. Kaurismäki ei ole enam meediaskandalist, ta paneb endast rääkima pigem sellega, et teeb väga vanamoodsat filmi. Bresson, Becker, Melville, Tati, Clair, Carné. Nende autorite filmide lõhn on «Le Havre’il» küljes, kedagi pilt-pildilt siiski tsiteerimata.
Kaurismäki uus film on südamlikult optimistlik. Naabruskonnas asuva baari La Moderne klientide ja kohalike vürtspoodnike sümpaatia on Marcel Marxi päralt. Filmi lõpust festivaliülevaates jutustada ei sobi, eriti veel sellepärast, et Marceli ja Arletty lugu saab siinne filmisõber peagi ka Sõpruse kinos vaadata – Must Käsi on Sputniku värskele tootele juba peale pandud.
Tänavused auhinnad antakse kätte pühapäeva õhtul. Teisipäevase seisuga on filmiajakirjanike palmioksafavoriidid Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i «Jalgrattaga poiss», Terrence Malicki «Elu puu», Michel Hazanaviciuse «Artist» ja Aki Kaurismäki «Le Havre». Pinge aina kasvab.