12 veidrat Eestit ehk tundub, et olevikul pole häda midagi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia»

FOTO: Raamat

Kogumikud ja antoloogiad kipuvad olema tänamatud nähtused. Seda nii koostaja kui ka lugeja jaoks. Koostaja peab suutma säilitama valitud stiili, joont, teemat või lähenemisnurka; lugeja kannatus pannakse aga proovile kas tekstide ebaühtluse või lihtsalt tõigaga, et tahaks lugeda ühelt autorilt või ühe teema kohta rohkem, aga teha pole midagi – jutt saab läbi, tuleb järgmine, see on juba kirjutatud teistmoodi ja teisel teemal ning sunnib edasi kappama.

Pole neist tahkudest prii ka Indrek Hargla koostatud «Eestid, mida ei olnud», kuid ega see siis veel halb ole. Raamatut lugema hakates tuleb lihtsalt alustuseks pöörata tähelepanu tõsiasjale, et see ei ole siiski päriselt alternatiivajaloo antoloogia, nagu väidab tekst tagakaanel, vaid ikkagi ulmeantoloogia, nagu on kirjas raamatu pilkupüüdval esikaanel sinimustvalge ristilipuga viikingilaeva, tagajalgadele aetud hõbedase hobuse seljas kappava Napoleon Bonaparte’i ning Prantsuse lipuga Pika Hermanni kohal.

Tagasi üles