Teatriaasta 2017 rabas kvantiteediga Žürii esimehe kommentar

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis».

FOTO: Maris Savik

  • Draamažürii vaatevälja kuulus 127 lavastust.
  • Lavastajaid oli 92, kellest seitse välismaalt kutsutud.
  • Lõppenud aasta oli selgelt Eesti Draamateatri aasta.

Teatriaasta 2017 rabas kvantiteediga. Draamažürii vaatevälja kuulus seekord 128 lavastust ja olen rõõmus, et suutsime nad kõik ära vaadata, kusjuures enamikku lavastusi on vaadanud rohkem kui kaks žüriiliiget. Mäletan, et neli aastat tagasi püsis sõnalavastuse arv kusagil kolmveerandsaja ringis. Olukorras, kus igal aastal lõpetab teatrikooli keskmiselt 15 noort näitlejat, kellest suurte teatrite põhitruppi ei pääse viimastel aastatel enam kaugeltki kõik, on projektilavastuste (ja ka projektiteatrite) arvukuse kasv mõistetav. Pealegi on ka kultuurkapitalilt  toetust saada suhteliselt lihtne, kvaliteedinäitajaid siin eriti ei arvestata.

Kui turumajanduse tingimustes publikut jätkub (ja seni jätkub), siis pole ju hullu midagi. Mõtlema paneb vaid see, et need 128 lavastust on teinud 92 lavastajat, seega pääseb režiipulti  praegu üsna kergesti. Kahjuks on lavastajate seas vaid seitse välismaalt kutsutud (v.a Vene Teater ja Vaba Lava kuraatoriprogramm), kellest nomineeritute hulka jõudis ainult Damir Salimsjanoni «Praegu pole aeg armastamiseks».

Muidugi on nominatsioonid seitsme väga erineva teatriinimese (žüriisse kuulus kaks lavastajate liidu, kaks näitlejate liidu ja üks lavastuskunstnike liidu liige ning kaks kriitikut) subjektiivsete tundmuste kompromiss, kuid samas ei saa öelda, et see oleks sündinud põhimõttel «keskmised koju tulevad», sest igas kategoorias leidus kaks-kolm tööd, mille puhul žürii arvamus oli üsna üksmeelne, ja see teeb laureaatide valimise kindlasti keeruliseks.

Andes endale aga aru, et 128 lavastuses võis kokku olla umbes 500 näitlejatööd, loeksin nominentide hulka jõudmist väga tähtsaks tunnustuseks, nende seast laureaadiks saamisel mängib õnn ja subjektiivsus isegi suuremat rolli.

Igas kategoorias leidus kaks-kolm tööd, mille puhul žürii arvamus oli üsna üksmeelne, ja see teeb laureaatide valimise kindlasti keeruliseks.

Kui varem on auhindamisel tihti räägitud väiketeatrite suurest edust, siis lõppenud aasta oli selgelt Eesti Draamateatri aasta: 26 auhinnakandidaadi hulgas (jätame lavakujundajad kui põhiliselt vabakutselised kõrvale) on kaheksa just selle teatri töötajat (Hilje Murel, tõsi küll, mujal tehtud tööde eest). Äramärkimist on seejuures  leidnud kolm Eesti Draamateatri lavastust: «Ivanov» (kuus nominatsiooni), «Saraband» (neli) ja «Kolm talve» (kaks).

Rohkem lavastusi on jäänud tähelepanu alla vaid Tallinna Linnateatrist («Kirsiaed», «Macbeth», «Jäneseurg» ja «Kolm vaest rumeenlast»). Midagi esiletõstmist väärivat leidis žürii aga koguni 24 lavastuses ja 15 teatritrupi loomingu hulgast.

Kusjuures see, et näiteks Rakvere Teater jäi seekord ilma ühegi nominatsioonita, on selgelt juhus, sest mõnigi roll nende lavastustest (eelkõige «Viimne võllamees» ja «Küllus») olid žüriis jutuks ja jäid n-ö otse joone alla.

Aastale mõeldes paistab silma seekordse suveteatri suhteline hallus, 23st puhtalt suveprojektist jäid žürii sõelale vaid üksikud (Kaili Viidas see-eest just suveteatriga – «Säärane mulk» ja «Midagi on viltu»). Vastupidiselt eelmisele aastale oli seekord keerukam naisrollide seast valikut teha, ja paraku mitte seepärast, et neid oleks üleliia palju olnud. Olgem rõõmsad, et nomineeritute hulka jõudis kaks päris esimesi aastaid teatrilaval tegutsevat noort näitlejannat (Marian Heinat ja Ester Kuntu).

Ja lõpuks tahaksin olla puhtalt subjektiivne. Kõige rohkem valmistasid sel aastal rõõmu teatriõhtud, millest ei teadnud nagu midagi erilist ette oodatagi: «Hamlet» (LendTeater), «Peks mõisatallis» (Must Kast), «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu» (Visuaalteatriühendus Misanzen), «Midagi on viltu» (Kammerteater), «Väljast väiksem kui seest» (Endla), «Ei tao» (Kinoteater), «Emadepäev» (Ugala) – mõned neist on jõudnud nomineeritute hulka, teised mitte. Aga just sellised ootamatud ja rõõmsad üllatused annavad ikka veel indu teatris käia. Isegi žüriiliikmele.

Tagasi üles