Filmiarvustus: Andrea Bocelli eluloofilm «Vaikuse muusika» ei vääri vaatamist

«Vaikuse muusika» («La musica del silenzio»). Foto: Kaader filmist

... küll aga kuulamist, ent sedagi ainult siis, kui keegi laulab.

Karmi hinnangu põhjus on lihtne: mingil arusaamatul põhjusel on itaalia näitlejad sunnitud rääkima inglise keeles. Paraku mõjub see nende näitlejameisterlikkusele nii halvavalt, et mõnedki Eestis tehtud filmid tunduvad Bocelli eluloo kõrval juba täiesti nauditavad linateosed. Ja see on juba vinge saavutus.

Teise positiivse aspektina tooksin esile asjaolu, et kui olete tund ja 50 minutit kestva filmi vastu pidanud, siis võite kõigile kuulderaadiuses olijaile teada anda, kui perfektselt olete omandanud rõlge itaalia aktsendi. Natuke žestikuleerimist ja oma emast rääkimist ning esimene samm stand-up-koomikuks saamisel ongi tehtud...

Aga aitab kehvapoolsete näitlejate kritiseerimisest. Selle filmi kese, säsi, emapuu ja tüviidee on muusika. Ja õnneks on seda omajagu, pakkudes ajutist varjupaika eelmainit «eeenglishi» eest. Esimesed külmavärinad saabuvad õige pea pärast traagilisest loost põhjustatud silmanurganiiskust, kui põlvepikkust Bocellit mängiv poisike perfektse «’O Sole Mioga» maha saab.