/nginx/o/2018/03/13/7682165t1hc169.jpg)
«Ta oli sügav kunstnik, näitleja, kellele teater oli elamise sisu ja seda sõna otseses mõttes. Teda võib nimetada Koidula järel Eesti teiseks naislavastajaks. Ja kõige olulisem: ta oli esimene teatriharidust saanud eesti näitleja,» on öelnud Villmerist monograafia kirjutanud Katri Aaslav-Tepandi.
Vürtspoodniku tütar
Paldiskist pärit Juhan Villmer oli Anette Krusbachist tosin aastat vanem. Tütar Erna Elfriede sündimise aegu 1. märtsil 1889 polnud Anette veel 18 täiski. Nad pidasid Tallinnas väikest vürtspoodi ja praktilise meelega naisterahvana luges Anette iga kopikat ning oli pahane oma mehele, et see oma lahke südamega alailma kundedele võlgu andis. Ta ei hoolinud ka suuremat mehe viiulimänguharrastusest ega raamatute lugemisest.
Isa surm, kui Erna oli kõigest seitsmeaastane, sai lapsepõlve valusaimaks sündmuseks. Ema oli üsna vihane, kui selgus, et nende väike poeke osutus pankrotis olevaks. Nii ei jäänud ettevõtlikul Anettel muud üle, kui tütar vanaema hoole alla jätta ja ise Peterburi teenistust otsima minna. Ernal aga algas koolitee Tallinna kõrgemas linna tütarlastekoolis.
Kui kodus oli lisaks eesti keelele kõneldud saksa keelt, siis tolleaegses koolis tuli omandada hea vene keele oskus. Tema esimene etlemiskogemus pärines algkoolist: «Teises ettevalmistusklassis, kus olin 8–9-aastane, palus kord minu saksa keele õpetaja lugeda ette luuletuse, vist kevadest. Õpetaja, keda pidasime heaks deklameerijaks, kelle ettekandmisi kuulasime õhinaga, lausus pärast mu luule-ettekannet, kas kuulsite, kuidas ta luges?!» Juhtum jäi meelde kogu eluks.
Ega ta isegi osanud hiljem täpselt seletada, kust tuli kihk pääseda lavale. Ta on tunnistanud: «Mulle ei jätkunud mu enda elust, tahtsin elada mitmeid elusid, mida võimaldab vaid teater. Palju, palju elamusi!» Ühel õhtul, kui Erna sattus kooliõe kodus Estonia näitlejate seltskonda, võttis ta julguse kokku ja küsis Theodor Altermannilt, mida ta peaks tegema, et näitlejaks saada. «Õppige enne teatrikoolis seda tööd!» oli asjalik vastus.
Teatriõpingud Venemaal
Erna võttiski soovitust tõsiselt ja kui ta Peterburi ema juurde läks, teatas talle otsekoheselt, et tema tahab näitlejaks õppida. Proua Anette, kes teenis elatist majateenija või keetjana, oli tütre avaldusest rohkem kui nördinud – näitlejaid ei peetud ju eriti paremaks lõbutüdrukust. See oli tühi janditamine, mis ei toonud midagi sisse. Kuid tütre kinnisidee vastu ta ei saanud.
Erna teenis aastakese kodukooliõpetajana ja kasvatajana raha ja astus siis A. Zaslavski näitekursustele. Õpilastega tegeles seal Jevtihhi Karpov, Aleksandra teatri näitejuht. Paraku juhtus just siis, et Erna kaunitarist ema abiellus venelasega ja nad asusid elama Moskvasse. Nii pidi ka noor teatrikusti õppija kaasa minema. Talle soovitati Adaševi Moskva Kunstiteatri koolitusi. Näitekunsti õpetajaks oli selles koolis Stanislavski lähim kaastööline Leopold Suleržitski, kes igal sammul rõhutas loomeprotsessi loomulikkust - mitte mängida rolli, vaid elada rollis.
Õpingud katkesid kolmandal kursusel, sest Theodor Altermann, kes oli vahepeal koos Paul Pinnaga aluse pannud kutselisele Estonia näitetrupile, vajas näitlejannat kodumaal.
Vanas Estonias
Tallinna näiteseltskonna tuumiku moodustasid tol ajal Estonia seltsi võimekamad asjaarmastajad. Mängiti peamiselt vodeville, jante, laulumänge ja operette. Etendusi anti paar-kolm korda nädalas ja üks lavastus püsis kavas heal juhul mõned nädalad. Üks lugemis- ja liikumisproov, lavastaja märkused ja mindigi lavale. Loomulikult tuli kasutada etteütlejat, sest kellel siis aega oli oma osa pähe õppida.
Erna Villmer oma Moskva haridusega tundis end kui võõrmaailma sattunud diletant. Ta oli otse jahmunud sulgedega ja pitsidega ehitud naiskolleegide edevusest ja kilkamisest ning meeste püüetest iga hinna eest silma pista nii laval kui tänaval. Erna debüütrolliks sai Klärchhen Sudermanni «Soodoma hukatuses» ja tema hinnaalandusi endale tegema ei hakanud. Otsekohe eristus ta teistest nii kardinaalselt, et arvustaja K. A. Hindrey pidi kirjutama, et «Erna Villmer lõi tavalisuse asemele väga läbimõeldud, peensusteni läbitöötatud osa, kust lisaks andele töötõsidus ja intelligentsus tugevasti läbi kumab». Hugo Raudsepp pidi küsima, kas «Estonia teatri repertuaar ja ensemble» näitlejale üldse võimalust annab «oma andekalduvuses avaldada, veel vähem selles sihis ennast välja koolitada.»
Aino Kallas on oma mälestusteraamatus kirjeldanud Erna Villmerit: «Muruhaldjate hõimust, kuukiir kulmudel, udusulgkerge. /…/ Kõik oli temas miniatuurne, ehkki ta sageli näitelaval, laiad krinoliinkleidid üll, mõjus pikemana kui oli. Pisikesed haprad lapsekäed ja -jalad, piht kui rohukõrs, aga käsivarred ja kael täidlaseks treitud. Ka pea oli väike ja õrnkaunis, rokokoonuku pea, mida ümbritsevate juuste värv vaheldus nagu lehtede värv puus, kord punase või kuldkollase, kord süsimusta varjundiga: pisike ümar suu.»
Altermanni partnerina
Peamiseks lavapartneriks Ernale sai Theodor Altermann, kes mehena oli võluv, soe ja südamlik. Tema käitumine ja kõneviis võrgutas naissugu. Erna jaoks oli ta nagu ilmutus: «See isiksus vajas kaht erinevat voolusängi /…/. Päeval virk ja eeskujulik kohusetäitja, täis indu ja püüdu, öösel - enam edev kui harras Bakchose ja Erose kummardaja, kes armuihalevate südametega ülemeelikult mängles, nagu vallatu poiss kepseldes viirulisi seebimulle õhku puhub.»
Sõber Paul Pinna oli olnud see, kes Theodor Altermanni kunagi Estonia seltsi lavale oli kutsunud. 1905. aastal oli ta vaid korra käinud end Saksamaal täiendamas. Tema pärisosaks olid «salongilõvid» ja esimesed armastajad. Erna ja Theodori vahel tekkis tõeline teineteisemõistmine ja ühishingamine. Sageli unustati töötamine ja imetleti selle asemel kuupaistet ja romantikat pikkadel jalutuskäikudel Kadriorus või Snelli tiigi ääres.
Villmerile hakati kohe usaldama suuri rolle: naiivitaridest noori tütarlapsi. Kuni sõja alguseni jõudis Erna mängida pea kuuskümmend osa. Talle heideti ette tema liig tasast rääkimist, mis ei kandunud saali. Erna asus raugematu jõuga oma diktsiooni kallal tööle. Raskusi oli tal ka laval naermisega, kuna tema loomuses puudus rõõm. See-eest nutta võis ta rohkem kui vaja oli.
Theodor hakkas Ernale peagi tõsist muret valmistama. Tundus, et muidu nii energiarohke näitleja arengus oli kätte jõudnud kriis. Polnudki midagi imestada. Nelja aasta jooksul oli ta mänginud sadu rolle ja lisaks lavastanud arvukaid teatritükke. 1911. aasta kevadel sõitis Theodor Erna õhutusel end Saksamaale täiendama. Pärast pooleaastast Berliinis õppimist asus näitleja tööle Esseni rahvateatrisse.
Seejärel oli Erna kord talle Saksamaale järele sõita, et veenda teda Eestisse tagasi tulema. Altermanni äraolekust oli jäänud teatrisse suur auk, Villmeril polnud õiget partnerit «noorusliku armastaja» osas. Peagi oli valmimas Estonia uhke teatrimaja ja 1913. aasta sügisel taheti see avada «Hamleti» lavastusega.
Altermann tuligi ja sukeldus kohe proovidesse. Kahe aastaga oli ajaviitekomödiandist saanud tõsine kunstnik, kelle siht oli saanud selgeks ja kelle ees kerkisid uued horisondid. Nii sündisidki unustamatud rollipaarid Villmerilt ja Altermannilt: Ophelia-Hamlet, Saalep- Marland, Piibeleht-Laura.
Kuigi need kaks moodustasid laval harmoonilise paari, siis eraelus see nii ei läinud. Juba Saksamaal oli nende vahel midagi murdunud ja teed lahknenud. 1913 abiellus Erna Juhan Luigaga ja 1914 Theodor teatri abikoosseisu noorukese näitlejanna Milly Jürgensoniga.
Saksamaal olles oli Theodor teada saanud, et kurguhaigus talle kauaks võimalusi näitelaval hiilata ei anna. Järgmisel aastal hakkaski tema hääles ikka enam ja enam kähinat kostuma. Tajudes talle antud lühikest aega, põletas Altermann end üha valusama loomingukirje ja intensiivsusega. Kui hääl lõplikult kadus, pühendus mees lavastamisele. 31. märtsil 1915 saabus ühe palangulise ajastu lõpp. Theodor Altermann oli siis 29-aastane.
Juhan Luiga kosimised
Psühhiaater Juhan Luiga oli Erna Villmeri Tallinnasse asumisel Eestis nimekas arst ja tuntud seltskonnategelane. Lisaks veel Estonia nõukogu liige, kelle ülesandeks oli teatri sihtide määramine ja repertuaari kujundamine. Luigal olid laialdased kirjanduslikud huvid, ta harrastas viiulimängu ja avaldas hea meelega mõtteid poliitika, kunsti- ja ajalooalaste küsimuste üle. Ta avaldas ajakirjanduses teatriarvustusi, milles analüüsis Estonia teatri mängu ja mängijaid. Tema erilise tähelepanu osaliseks sai noor näitlejanna Erna Villmer.
Juhan Luiga kui oma hingekeelte puudutaja kohta on öelnud Aino Kallas: «Armastuses oli ta kahtlemata suur kunstnik, mitte aga ainult suur diletant.»
Siiski pani Erna Villmeri ja Juhan Luiga laulatus 1913. aasta 11. oktoobril paljusid kulmu kergitama. Oli ju Luigat senini teatud kui naistega kergeid suhteid arendavat meest ja Villmerit tõsiselt vaid oma kutsumusele pühendunud naist. Luiga kosimiskiri Erna Villmerile peegeldas tema tüdimust ahastavast üksindusest ja sügavat armumist: «Teis on midagi, mis emas on, kellele oma häda kaebama lähed, et troostiks. Teis on sügavat inimsust, mis võiks andeks anda ja heaks teha. Sellepärast ma olen Teid palunud ja palun jällegi: tulge minule naiseks.»
Erna vastas pikka aega tõrjuvalt, oli isegi pisut kohkunud. Kuid Luiga, temast 16 aastat vanem, väga intellektuaalne ja taktitundeline, oskas veetlevalt pakkuda üksildasele naisele tuge ja olla tema kunsti toetaja ja innustaja. Luiga viis teda Marie Underi salongi, kuhu muidu näitlejatel polnud asja, aga kus kogunesid ajastu haritud ja vaimsete huvidega literaadid ja kunstnikud. Erna ja Juhan avastasid oma kokkulangevad hoiakud teatri ja kunsti küsimustes, samuti vaimsuse nõuetes. Pärast seda, kui Villmer oli käinud Berliinis ja oma vahekorrad Altermanniga selgeks saanud, andis ta nõusoleku abiellumiseks.
Sõjaaegne kaugsuhe
Aasta hiljem algas maailmasõda ja Luiga määrati sõjaväearstiks Helsingisse. Estonia selts saatis oma näitlejaskonna laiali ja Vene valitsus võttis teatrimajagi ära ning seadis sinna sisse sõjaväehaigla. Teatritrupil lubati etendusi anda – näitlejad pidid end vaid laatsaretti kirja panema: mehed sanitarideks ja naised õdedeks. Etendusi andis vaid draamatrupp, mille koosseisus Erna Villmer küll kaasa lõi, aga ilma suurema entusiasmita. Elu oli löödud segamini, see võttis mängutahte ja Erna igatses oma mehe juurde. Kui võimalus avanes, ta tegigi mitmeid Soome-reise.
1915. aasta talvel Erna rasestus ja otsustas aborti teha, kirjutades mehele: «Arst ütles: ma olen rase. Ta teadis juba algusest, et ma selle seisukorda jääda ei taha /…/ Rõõmsamini kasvataks seda osa oma suurest tibust, mida kannan. Aga siis tuleb jälle hirm, võib olla on ta vigane. Ma olen temale oma mõtetega liig palju kurja teinud.» Luigalt vastuväiteid ei tulnud, temale piisas, et operatsioon õnnelikult möödus. Suvel sõitis Erna Helsingisse abikaasa juurde ja jäi sinna terveks aastaks kuni Luiga edasisaatmiseni Dvinskisse (Daugavpilsi).
Tööle tagasi jõudis Erna 1916. aasta sügisel. Kõik oli võõras pärast Altermanni surma. Asjalood olid teatris nii nagu nad just sõja ajal said olla: lavastused tulid püünele kiirustades ja sageli lohakalt vormistatuna. Ernal polnud sütitavat lavapartnerit ja tuge andvat lavastajat. Lohutas vaid see, et lisaks lapsepõlvekaaslasele Olga Mikk-Krullile sõlmusid sõprussuhted Liina Reimanniga.
Õnneliku pöörde tõi 1917. aasta kevad. Innustus haarasid kaasa ka Erna Villmerit. Ta käis naisseltsi koosolekuil, poliitilistel üritustel, luges peoõhtutel isamaalisi luuletusi, külastas kontserte ja kohvikuid. Kui ta vanasti polnud saanud patriootilisi laule üldse lugeda, siis nüüd deklameeris ja vaimustus ta Suitsust, Underist ja Koidulast. Koos Marta Lepaga istusid nad kohvikutes ja arutasid ilmaasju ning jõudumööda võttis Erna osa ka siurulaste tegemistest, toetades neid loterii korraldamisel.
Kuid sügisel kadus kõik see elevus. Algasid mured, mis saab Eestist, kui tulevad sakslased, kuidas toimida sõja puhul. Erna oli närviline ja igatses meest koju: «Ei saa midagi hästi teha üksi – nii kaua üksi elades. Tule koju, siis võin enam.»
1918. aasta jaanuaris pääses Luiga Tallinna tagasi. Kui algas vabadussõda, läks mees Kalevi maleva koosseisus Narva rindele. Pärast seda aga osales Riigikogu töös ja hakkas uuesti praktiseerima arstina.
Erna ja Juhani suhted olid olnud kirjades üsna lähedased. Kui aga mees koduseks jäi, ilmnes tema soov olla rohkem kõrvaltvaataja ja analüütik. Argielu pisiasjad tekitasid eriarvamusi ja tingisid teineteisest eemaldumist. Mehe loomus armastas üksildust ja vahel ei suutnud ta ühtki inimest enda kõrval taluda.
Uued algused
1918. aastal asus Estonia dramaturgi kohale Eduard Vilde. Tööpuudusel hakkas Erna Villmer otsima väljendusvõimalusi lavastamise kaudu. Vilde skeptilisest repliigist «nii võib ju igaüks tahta lavastada» hoolimata esietendus 1919. aasta lõpul Villmeri lavastatud Maeterlincki «Pelléas ja Mélisande». Kokku tegi ta viis lavastust, püüeldes uudsuse ja modernismi poole, tema kunstnikuloomus oli impressionistlik. Nii mõnigi lavastus sai väga kiitva arvustuse osaliseks. Kui Erna aga aru sai, mida lavastajatöö endas sisaldas, ning kui vähesed olid ta oskused, ta loobus.
Venemaalt sõjaväljalt oli tagasi jõudnud Ants Lauter, kes tõotas kujuneda tõsiseks lavastajaks. Altermann ja Jungholz olid avastanud Lauteri juba enne sõda Kohila seltsimaja peolt, kus Veliselt pärit heledapäine noormees elumehest armastajat etendas. Ta oli võetud Estonia teatrisse tööle inspitsiendiks ja väiksemate rollide täitjaks. Villmer mäletas esimestest koosmängudest endast viis aastat noorema Lauteriga vähe: «See kokkupuutumine oli kaudne, vaatlesin teda kui tavalist uustulnukat. Huvi ta ei äratanud.»
Ka nüüd ei äratanud mees esiotsa temas kuigi häid tundeid. Ants paistis edev ja tähtis, temast õhkus Novgorodist kaasa toodud provintsiteaterlikkust, sentimentaalset läägust ning vene retoorikat. Erna asus teda oma malli järgi pöörama ja liigset teatraalsust maha lihvima. Lauter oli hea õpilane.
Ants oli siniste silmadega, nõtke sportliku kehaga, kogu olemuses vallutav ja vastupandamatult heatujuline. Temas oli jõudu ja stiili. Parimad Erna rollid laval hakkasid sündima koos Lauteriga. 1920. aastate algus kujunes naise hiilgeajaks Estonia laval. Ta mängis palju ja hästi, arvustajad kiitsid, teda nimetati eesti teatri andekaimaks, armastatuimaks, intelligentseimaks näitlejannaks. Endiste tütarlaste ja õrnade neidude kõrvale tulid sügavad, dramaatilised naised, aga ka kokotid ja suurilmadaamid.
Abielu lagunemine
Sheldoni «Romaani» Rita Cavallini roll 1920. aasta kevadel koostöös Lauteriga sai ka isikliku romaani alguseks. Erna tundis, kuidas Ants partnerina laval vastu helises: «See on eriline õnnetunne, kui partner õieti reageerib, kui südamed vastastikku helisema hakkavad, kus ka saalis vastuheli sünnib.» Järgnesid vaimustavad koostööd: «Othello», «Juudit», «Hamlet». Ants erutas Ernat nii laval kui väljaspool teatrit. Koos käidi pärast etendusi väljas jalutamas poole ööni. Luiga jälgis arenevat romanssi kõrvalt ja aimas, millega see lõpeb, kuid ei suutnud midagi teha.
Algasid Villmeri-Lauteri ühised Euroopa-reisid. 1920. aasta suvel käisid nad neli kuud Pariisis ja Berliinis. Kirjad abikaasale olid täis reisivaimustust ja ausaid tunnistusi: «Ma olen õnnelik.» 1923. aasta septembrist kuni 1924. aasta veebruarini reisiti taas Antsuga koos: Berliin, Praha, Budapest, Viin, Pariis. Kuid tooni sellele reisile andsid võitlused talumatuks muutunud peavaludega, mille all Erna oli kannatanud noorusest saadik. Vahel ei jõudnudki ta Antsuga sammu pidada ja lamas päevi hotelli voodis. Kui Lauter Eestisse tagasi sõitis, jätkas Erna reisi üksi, puhkas ja ravis end Vahemere-äärses Nizzas. Lisaks migreenihoogudele oli ka romaan Lauteriga jõudnud staadiumi, kus lahendamist nõudsid vahekorrad Juhan Luigaga.
Luiga armukadedus ja solvumine vormusid 1924. aasta kevadel sooviks saada Erna Villmerist lahutust. Wuolijoki on kirjutanud: «Erna Villmer oli geniaalne inimõis, kes igatses õrnust, mida üksildasel Luigal polnud talle anda.» Luiga lahkumine oli Erna jaoks algul väga raske ja äkiline: «See oli liig valus, et sa nii äkki läksid, aga kui sul nii kergem, siis olgu. /…/ Kuhu ma nüüd enese panen?» Sellest sai alguse vaevaline, kolm aastat kestnud lahutusprotsess. Villmer on hiljem kirjutanud: «Mina olin oma esimeses abielus õnnetu – loomused ei sobinud. Luiga veetles mind alati vaimurikka vestlusega, ja kui laval kujutasin armastust, oli süda peo peal ja täis igatsust. Siin tärkas ka teine suhtumine Lauteri sooja delikaatsesse loomusesse, millest tundsin kodus puudust. Luiga nägi naises üldse vaid erootika objekti. See käis mulle vastu ja ma pagesin teise ellu, kahjuks teise peresse.» Ants Lautergi oli isa ja naisemees, abielus vene näitlejanna Maria Merjanskajaga.
Lahutatud naist Ernast ei saanudki, sest Juhan Luiga suri 1927. aastal ajuverejooksu tagajärjel. Villmer ja Lauter alustasid kooselu 1926. aastal, kui Ants oli saanud lahutuse, abiellusid aga pärast Luiga surma.
Trupijuhi abikaasa
Sel Ernale raskel ajal lahvatas «sõda» ka Estonia teatri ümber. Kaklesid kõik: ajakirjandus, arvustajad, näitlejad ja publik. Rahulolematud oldi nii teatri juhtimise, kunstilise taseme kui ka operettide prevaleerimisega.
Viimaks grupeeritigi ümber koosseise ja juhte, moodustati draama- ooperi- ja operetiosakond, kes said oma eelarve, palgati uusi näitlejaid. Erna Villmer toetas täielikult Lauteri «kunstiteatrile» kohast töösse suhtumist: kaasaegsemat repertuaari, karmi distsipliini, professionaalsust. Läbi raskuste kujuneski 1930. aastaiks Estoniast Eesti tippteater.
Samal ajal sündisid Erna Villmeri suurrollid: kaks Koidulat. Artur Adsoni «Lauluisa ja Kirjaneitsis» ning Hella Wuolijoe «Koidulas». Mõlemad osatäitmised paaris Lauteriga. Nende partnerlust imetleti ja seati mõõdupuuks. Koosmängimisi tuli küll veel, aga jäi aasta-aastalt vähemaks, sellele vaatamata, et Erna vaieldamatult Estonia paremaid lavajõude oli. Draamajuhi abikaasana tuli kõndida kui nööri mööda, et ära hoida kolleegide nurinat. Nii säraski 1930. aastate keskel Erna Villmer enamasti vaid kergetes salongikomöödiates. Suuremate osade mängimist takistasid ka Erna sagenevad haigushood.
Fanny rolli lavastuses «Tseesar» 1937. aasta detsembris on meenutanud Kaarel Karm: «Selle lavastuse üks etendus lõppes traagiliselt. See stseen Villmeriga oli tema viimane esinemine laval. Ta jõudis mulle veel sosistada: «Räägi lõpuni, ka minu eest… ma ei saa…»»
Kaua pidi ta oma kannatuste karikat jooma
48-aastasena oli Erna Villmer sunnitud oma teatritöö katkestama. Ta sõitis Saksamaale sanatooriumi, kuid ravi ei kandnud vilja. Arstid ei osanud haigust diagnoosida ega selle kulgu peatada. Siis proovis ta Soome arstide käe all, kuid asjata. Esialgu suutis ta veel ise liikuda ja kirjutada, aga halvatus pärssis tugevalt tema diktsiooni.
1941. aasta suvel viis Ants Erna koos emaga Võsule kosuma. Seal tegi naine ema toel jalutuskäike, põigates inimeste eest häbenedes kõrvaltänavaile. Alati suhtlusaldis ema tutvus baptistist naisega, kes endale külla kutsuti. Kui Erna Võsult koju Tallinna tagasi jõudis, leidis ta eest tühja korteri. Ants oli punaarmeesse mobiliseeritud. Nii kutsuski ta uskliku naise enda juurde elama. Iga päev palvetades ja kristlikku kirjandust lugedes võttiski ta usu omaks. Järgnevail aastail pakkusid Oleviste koguduse baptistid talle tuge ja abi.
Aino Kallas on meenutanud sõja-aastaid: «Kohtasin Erna Villmerit sageli, üksvahe peaaegu iga päev. Tal oli viisiks istuda enne lõunat samal pingil Vabadusplatsi nurgal, kus minagi. Ta saabus vaevaliselt kepi najal käies, saatjaks vanaldane naisterahvas, ema õde – hoolikalt, koguni elegantselt riietatud, talvel seljas must varsanahast kasukas, hästi kinnastatud, hästi kingastatud. Muidu oli teda aga kurb vaadata, otsekui ilusat siniliblikat, kelle tiivad on viga saanud, nii et õietolm on ära pudenenud. Suu oli viltu tõmbunud, nagu olnuks ta näomusklid halvatud, ja tuli eriliselt teritada kõrva, kui tahtsid aru saada ta ebaselgest kõnest, kust mitmed umbhäälikud olid välja langenud. Ma olin aegajalt sunnitud paluma teda oma sõnu korrata.»
Tallinna pommitamisel hävisid kõik Villmeri isiklikud asjad. Ta ise kanti lausa kaheteistkümnendal tunnil välja juba lausleekides põlevast majast.
Ants Lauter saabus sõjast koju 1944. aastal: «Villmer oli Nõmmel. Tema emal oli seal maja. /…/ polkovnik /…/ Võrk pani «Willise» kõiksugust saksa moona täis ja sõitsin sinna nagu suur ameerika onu. Kui ma Villmeri juurde jõudsin, istus ta ukse juures ja ootas nagu Solveig.»
Lauterist sai Estonia teatri direktor, ta asus juhtima purukspommitatud Estonia taastamisehitust, koondas laialipaisatud trupi kokku ja hakkas lavastama.
1949. aasta tuli Ernale pöördeline. Ants lahutas temast ja abiellus oma noore õpilase Heli Viisimaaga. Heli kolis samasse Müürivahe tänava korterisse, kus elas ka haige Erna. Sõjajärgsed kitsad olud ei lasknud arvestada ei hingeliste ega moraalsete vajadustega. Aasta pärast õnnestus Lauteril Ernale samale tänavale omaette korter saada.
Ta saatis Erna juurde hooldajaks Estonia rekvisiidiala juhataja Meta Kalti, kes jäi Villmeri heaks hooldajaks tervel viieteistkümneks aastaks. Haigus ei tähendanud veel seda, et Erna teatrist eemale oleks jäänud. Naine kirjutas, luges… Kui Meta teatrist koju jõudis, tundis ta ikka huvi, kuidas etendus läks, kes mis tasemel esines, kuidas publik rahule jäi.
Vaheldust tõid suved, mida Erna sai veeta Pikakosel Helmi Viitoli hoole all. Ants Lauter sõitis Võsult oma «oinaga» – mootorrattaga – ikka oma endist naist külastama ja uudiseid pajatama. Erna jaoks olid need külaskäigud väga oodatud.
Viiekümnendate lõpus sagenesid päevad, mil Erna ei suutnud enam voodist tõusta. Kuid ta kirjutas ikka veel vaevaga kirju, abiks voodile asetatud plaat. Mälu oli tal hea, pea selge, vaimujõud alles. Erna Villmer jõudis veel pühitseda oma 75. sünnipäeva, enne kui suri 16. juunil 1965.
2004 tuli Estonias välja Katri Aaslav-Tepandi ja Vaino Vahingu dokumentaaldraama «Teatriromanss», kus Ants Lauteri, Aino Kallase ja Juhan Luiga kõrval oli keskseks ja siduvaks tegelaseks Erna Villmer. Aaslav-Tepandi mahukas monograafia traagilise saatusega näitlejannast, mida käesoleva loo kirjutamisel on kasutatud, ilmus 2007 aastal.