/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2018/04/24/7806168t1h446a.jpg)
Esimese osa pealt arvustust kirjutada on tänamatu töö. Eesti vaataja armastab omamaiseid seriaale ja kui esimene osa on sisu poolest nõrk, siis ta loodab, et selle põhjuseks on piiratud aeg, mille jooksul peab jõudma nii tegelasi tutvustada kui ka ühe loo purki lükata. Et pärast läheb põnevamaks. Ja vahel lähebki. Ent sagedamini ei lähe. Praegu me veel ei tea, kuhu «Lõks» läheb.
Esiteks üks üldine häda, mis kordub sarjast sarja – heli. Nagu oleks kuulmislangusega melomaan helipildi kujundanud. Veab, kui taustamuusika neelab alla vaid dialoogi lõpu. Mõningatel puhkudel sööb see «tin tin tin tin» ära lausa pool dialoogi. See pole «Lõksu» eripära, see on siinmail nii levinud praktika, et mõjub juba tehnilise paratamatusena. Välismaistel sarjadel seda muret pole – klarnetisoolo ei söö ära juhtivinspektor Barnaby mõttevahetust seersant Jonesiga.
Küll aga on «Lõksu» eripäraks üliväga närviline pildikeel. Ma ei tea, kui suurt lähedust režissöör vaataja ja tegelaste vahel taotleb, ent kaamera operaatori õlal tudiseb üles-alla-vasakule-paremale nii järjekindlalt, nagu oleks merehaigete hulk publikus kvaliteedi näitaja.
«Lõksu» esimeses osas vägistab ja tapab mingi pervert kohtinguäppi kasutades noori naisi. Me kohtume uurijatega teise laiba leidmisel. Taibutandemi moodustavad mõrvaühma juht Maria (Ingrid Margus) ja fotograaf-arvutinohik Alex (Pääru Oja). Klassikalise «vastandid tõmbuvad» ülesehitusega paaris on Alex omal vaiksel moel võluv ja nutikas tegelane, kellel on mingi salapärane kokkulepe osakonna juhiga ning ilmselt ka paar tumedat kinnisideed. Alexi tegelane ei avane päriselt esimese osa jooksul, kuid vaataja saab mitu vihjet. Näiteks on Alex väga osav naistega manipuleerija.
Maria seevastu on näägutav ja tühine tegelane, kes ei avasta midagi, teeb suvalisi järeldusi, aga leiab lakkamatult võimalusi halvustamiseks ja ründamiseks. Selline juht ei juhi kuhugi mujale kui täielikku ummikusse. Ma ei tea, mis naistetrauma on sellise tegelaskuju loojal, aga see pole veenev. Kui pervert Maria kaubikusse toppis, siis ma hetkeks hellitasin tühja lootust, et järgmises stseenis on see tegelane lahkamislaual. Kahjuks ei olnud. Ma mõistan tegijate hirme pärast «Meriväljat», kuid seekord on mindud teise äärmusse.
Maria ja Alexi omavaheline dünaamika on nii olematu, et stseen, kus Alex Mariast ilupilte teeb, oleks justkui mingist muust seriaalist. Need kaks jõuavad sarja edenedes ilmselt ka linade vahele, mis toob tegelaste vahele teeseldud pinge, kuid Maria saab järjekordse põhjuse näägutamiseks ja patsi pildumiseks.
Krimis on mõned reeglid, mida on vaataja huvides mõistlik järgida. Esiteks, igal tegelasel peab olema ülesanne. Kui tuba on uurijaid täis, siis peavad nad ka uurima. Nad pole seitse pöialpoissi, et niisama passivad. Teiseks, ohvri(te)st ei saa mööda minna nagu talvistest kilodest. Vaataja tahab ka veidi detektiiv olla, see on krimilugude mõte.
Ohvrite taust, vanus, muud detailid, kõik need on vaataja jaoks olulised ka siis, kui need lõpplahendust tegelikult ei määra. Kolmandaks – finaal. See peab olema. Ei saa olla nii, et üks uurija räägib teisele suitsukas, nagu möödaminnes, et oli jah mingi väärakas. Ka mõrvari motiivid tuleb lahti harutada, looks rääkida.
Neljandaks, lugu tuleb veidi ikka uurida ka. Praegu piirdus uurimine ainult kohtinguportaali libakonto loomisega. Mõrvar tuli nii lihtsalt kätte, et kui varitsus pärast seda vanalinna servas sinise (!) kaubiku silmist kaotas, siis mõjus see juba väga punnitatult. Kas te teate, kui harv nähtus on sinine kaubik? Kui ei tea, siis minge varahommikul vanalinna ja vaadake, mis värvi kaubikud seal ringi sõidavad.
Aga nüüd heast. Esiteks. Kui detektiivide paari mängiksid Roman Baskin ja Tiina Tauraite, siis olnuks esimene osa nauditav isegi sellise pooliku looga. Ja kuidas need kaks tegelast endale nii head repliigid said, kui ülejäänute dialoog on nagu Eesti seriaalis ikka? Teiseks, naisuurija seiklemine kohtinguportaalis oli lahendatud väga vaimukalt: ühel ajal nii armsa kui ka õõvastava ülevaatega rõvedatest, naljakatest, kodukootud don Juanidest, igaühel väike unistus taskus.
«Lõksu» idee on lubav ja näitlejate valik huvitav. Kui naisuurija siunamise lõpetaks ning režissöör ja stsenaristid kokku lepiksid, kas nad tahavad teha kire- või krimidraamat – mõlemat korraga ei saa –, siis võiks tulemuseks olla täitsa hea asi, mis küll «Nukumajani» ei küüni, aga «Kelgukoerad» ikkagi selja taha jätab.
Krimiseriaal «Lõks»
Režissöör Indrek Simm
Stsenaristid Alan Adojaan ja Birk Rohelend
Peaosades Ingrid Margus ja Pääru Oja
Esimese episoodi linastus telekanalis TV3 23. aprillil