Suur Arteri intervjuu! Andrus Kivirähk loodab muuta meie suhtumist tolmu

Andrus Kivirähki uus raamat «Tilda ja tolmuingel» tegeleb tolmu ja mäletamisega. Miks need kaks asja tähtsad on ning kas aeg on praegu kuidagi eriliselt tolmu- ja mäletamisevastane, seda Arter kirjanikult uuriski.

Pakkusin Andrus Kivirähkile, et ehk võiks teda nimetada mälukirjanikuks, ja sain teada, et seda on juba tehtud.

Kivirähk tunnistab, et kindlasti on võimalik ka mäluta elada, aga mäletamine annab inimesele seljataguse. «Inimene pole lihtsalt sattunud siia ilma nagu arvutimängutegelane. Arvutimängus tõesti tegelased lihtsalt tekivad ja kaovad ja tekivad jälle. Aga nad polegi päris inimesed,» ütleb Kivirähk.

Sinu viimased lasteraamatud, nii kohe-kohe ilmuv «Tilda ja tolmuingel» kui ka sellele eelnenud «Oskar ja asjad» on nukratoonilised. Millest selline muutus? Kas tänapäev on lastele nukker aeg?

Kas «Tilda ja tolmuingel» on nukker? Mina ütleksin, et see on liigutav. Tegelikult läheb ju kõigil tegelastel lõpuks hästi. Algab, jah, võib-olla veidi minoorselt, aga lõpuks kõik sujub.

Ma ju kirjutan Tähekesse peaaegu iga kuu ühe loo, ja need on naljakad lood. Juba järgmisel aastal ilmub ka neist raamat, see tuleb kindlasti lõbus.

Aga ju siis jooksis nii Tilda- kui ka Oskari-raamatut kirjutades mu mõte kuidagi nukramat liini pidi. Tilda-raamatu puhul pean ma kõigepealt rääkima, kuidas see sündis. Mulle helistas Irina Šabarova, kunstnikunimega Takinada, selle raamatu hilisem illustraator, ja rääkis, et on juba mõnda aega joonistanud selliseid elukaid ja meisterdanud nukke – tolmuingleid, kuigi ta ei teadnud, et need on tolmuinglid. Ta lihtsalt tegi suurte silmade ja väikeste tiibadega naljakaid nukke ning joonistas neist pilte. Ta pakkus, et äkki ma võiksin mõelda, kes need on ja mis nendega juhtub.

Mulle mõjusid need pildid kuidagi nii, et ütlesin, et jah, hea meelega. Juba nende piltide meeleolust sain aru, et sellest ei saa tulla naljaraamatut. Et seal peab olema müstilisem, lüürilisem lugu. Ma pole ise koorilaulja, aga see on nagu siis, kui dirigent annab helihargiga koorile tooni kätte. Mulle andsid need nukukesed tooni kätte.

Kui küsitakse, kellele ma seda raamatut soovitaksin, siis ütlen, et neile, kes suudavad juba nautida Hans Christian Anderseni või Oscar Wilde’i muinasjutte. Päris mudilastele see siiski pole.

Kas sa tead, et oled igas kooliastmes millegagi kohustuslikus kirjanduses?

Ikka tean. Ma käin päris palju koolides lugejatega kohtumas.

Püüdsin «Tildat ja tolmuinglit» lugedes mõelda nagu kirjandusõpetaja. Selles raamatus on pöörane hulk kihte ja assotsiatsioone: masin versus inimene, poeg versus isa, isata perekond, pagulane, kellel pole, kus olla. Kas neid kihte ühe lasteraamatu kohta liiga palju ei saanud?

Ma ei kasutaks sõna «lasteraamat». See on lihtsalt raamat. Seal on tegelased, kellel igaühel sama probleem – nad on midagi olulist unustanud. Kes on unustanud oma isa, kes ei mäleta oma päritolu jne. Mäletamine on väga oluline, ja kui neile kõik jälle meelde tuleb, siis tunnevad nad end palju paremini ning elu läheb jälle õigetesse rööbastesse. Minu arvates on tähtis teada, kes sa oled ja kust sa tuled.

Kas sulle siis tundub, et see kipub meil ära kaduma? Kõike saab ju ometi üles kirjutada, telefoni näiteks.

Nojah. Ma ei usu, et tänapäeval mälu kuidagi eriliselt ohus oleks. Mõnel mälu kaob, teistel ei kao. Oluline on teada, mis on olnud enne meid. Kindlasti on võimalik ka ilma selleta elada, aga mäletamine annab seljataguse, vertikaali. Sa oled osa millestki ja see kõik mõjutab sind. Inimene pole lihtsalt sattunud siia ilma nagu arvutimängutegelane. Arvutimängus tõesti tegelased lihtsalt tekivad ja kaovad ja tekivad jälle. Aga nad polegi päris inimesed.

 Andrus Kivirähki raamatu «Tilda ja tolmuingel» esmaesitlused toimuvad:

4. mail kell 18:00 Tallinnas Solarise keskuse Apollos.

5. mail kell 13:00 Tartu Lõunakeskuse Apollos.

6. mail kell 13:00 Pärnu Keskuse Apollos.

12. mail kell 13:00 Haapsalu Kaubamaja Apollos.