Üldiselt usutakse, et eesti rahvusliku identiteedi tähtsaim alustala on eesti keel. Prototüüpne eestlane ühtlasi elab Eestis, armastab laulupidusid ja teab, missuguses Eesti kihelkonnas tema vanavanavanemad 19. sajandil või enne sedagi elasid ja kirikus käisid. Aga elukoht, traditsioonid, päritolu, religioon ja muud seda laadi asjad ei ole eestlaste ühtekuuluvustundes nii tähtsal kohal nagu keel.
Nii on see olnud viimased sada aastat, ent sealt tahapoole liikudes läheb keele ja eestluse seos segasemaks. Piisab, kui meenutada, et Eesti riigi ühe rajaja Jaan Poska kodune keel oli vene keel. Enamik 19. sajandi eesti haritlasi suhtles aga saksa keeles. Lydia Koidula kodune keel oli saksa keel, isegi kui ta emapoolse suguvõsa päritolu üle võib vaielda. Ja kindlasti oli saksa keel ta tütarde emakeel.
Eesti rahvuslik ühtsus rajati 19. sajandil eesti kirjakeelele, mille olid loonud sakslased. Ükski neist võõra emakeelega luteri pastoritest, kes 17. ja 18. sajandil uskumatu visadusega eesti kirjakeelt arendasid, ei pidanud seda „oma“ keeleks. Ja kui 16. sajandist ongi eesti keelde tõlkijatest nimetsi teada Johann Koell ja Hans Susi, keda on vähem või rohkem alust etniliseks eeslaseks pidada, siis võib arvata, et neile endile läks nende etniline kuuluvus sel ajal palju vähem korda kui võimalus vaimuliku ametis kanda kinnitada.
Keskajal oli kõrgkeeleks ladina keel ning saksa ja eesti keel olid mõlemad sellest madalamad. Alles varauusajast hakkas eri rahvakeelte vastandus süvenema. Kuna Eestis oli eliidi emakeel saksa keel, tõusis saksa keele prestiiž kiiresti seda mööda, nagu see hariduse ja kultuuri vallas ladina keele välja vahetas. Eesti keel, mida emakeelena rääkis ainult lihtrahvas, jäi alamaks keeleks.
18. sajandi lõpuks, mil suhtumine kummaliste väikerahvaste keeltesse hakkas muutuma, oli eesti keele staatus langenud väga madalale. Hinge- ja ihuhoiuks vajaliku algõpetuse tarvis oli küll loodud kirjakeel, aga ehkki eestlased moodustasid oma maa elanikkonnast üle 90 protsendi, tuli neil, kes elus vähegi edasi tahtsid jõuda, paratamatult saksa keel ära õppida. Mis kübaratrikk see oli, mille abil jõuti läbi baltisakslaste vastuseisu ja venestamislainete 20. sajandi alguseks sinnamaale, et Eesti riigi tekkides oli käepärast piisavalt mainekas eesti keel, mis sobis nii kõrgkultuuri kui ka poliitilise arutelu meediumiks? Ja mida praegu teha, et see keel mõne uue triki tagajärjel lähema saja aasta jooksul jälle kübarasse ei kaoks?