Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oma rahva lood»Foto: Raamat
Miks me Alast rääkima peame? Sest Ala on. Kus Ala on? Ala on igal pool. Facebookis ja Postimehes (ka siis, kui parajasti kummaski ei ole), kultuurikriitikas ja kirjanduses, teatris, rongis ja laudas, Tartus ja Tallinnas, Lasnamäel ja Mustamäel, Männikul, Pääskülas ja Nõmme polikliinikus, Rimis ja NO99-s, Võtikveres ja Luual. (Tüütasin teid selle väikse loeteluga vaid tõendamaks, et kõigi raamatus leiduvate koha- ja ka isikunimede üleslugemisega võinuks õigupoolest vabalt ka kogu arvustuse ruumi sisustada, nii määratu on Ala.) Ja kui võtad ette süldikausi või kui hammustad tükikese ekleeri, siis ma ei julge lubada, et ta ei põrnitse oma kahtlaselt mõtlikul pilgul sulle vastu sealtki. Ala näeb sind kõikjal, kus sa ka oleks. Ta hoiab oma rahva valvsalt kontrolli all.
Ala eelmine ja esimene raamat «Ekraanirituaalid» (2014), mille tekstid olid mõnes mõttes ehk ühest küljest facebookilikumadki ja teisalt kolumnilikumadki kui praegused, leidis debüütteose kohta keskmisest elavamat arvustamist, võiks niisiis öelda: kõnetas oma kaasaegseid. Seetõttu on võimalik ka teha teatavaid laiemaid kokkuvõtteid n-ö retseptsioonist.
Tema tekstide aine ja olemuse iseloomustamisel on domineerinud märksõnad «meelelahutus», «olme», «nali». Pole paha, nagu Luual öeldakse. Tegelikult ka, ei mingit põhjust häbeneda. Mis näiteks konkreetselt «meelelahutusse» puutub, siis mul juhtub just siinsamas olema Arvo Pärdi CD «Cantique», mille on välja andnud kompanii nimega Sony Music Entertainment. Kui nüüd ka Ala tekste endid nende kolme tunnuse võtmes lugeda, tuleb tunnistada, et siis järelikult peaksime ilmselt samu asju ütlema ka Daniil Harmsi, Kivirähki «Õlle kõrvale», võib-olla koguni Kafka «Metamorfoosi» kohta.
Ma isiklikult aga tean vähe eksistentsiaalsest kurbusest sedavõrd tiineid tekste, nagu on näiteks «Peremees ja kana». Või kas saab olla midagi traagilisemat kui peremehele otsa vaatava sea ahastavad silmad, keda põhk torgib ja kes ei saa isegi enam ühtki kana ära süüa («Siga»)? Tõsi, mööngem, mu lugemismeel võib olla päästmatult nihkesse läinud. Keegi siin maailmas pole sellise õnnetuse eest kaitstud.
Vahemärkusena olgu lisatud, et üldse seostuvadki minule parimad jutud selles raamatus, mis ometi räägib ju rahvast, millegipärast just loomadega. Samuti olgu öeldud, et raamatus on meeldivalt palju loomade ja lindude pilte. Tõsi, sugugi kõik neist ei ole elus ja kõik ei ole päris.
Aga mis need Ala tekstid kui tekstid õieti on? Kui nüüd rääkida kirjanduslikult – ma isegi ei häbeneks siinkohal öelda kirjandusliselt –, siis need on midagi sellist, mis saavad kokku ristumispunktides, kus omavahel lõikuvad vormid, mida tunneme nimede all nagu miniatuur, novellett, (lühi)följeton, «kelmikas» kolumn, poolspontaanne Facebooki-postitus... Korraks võib ju tekkida uid vermida mingi ühendav uudistermin, näiteks säutsoid-narratoid? Kuid säärasele kiusatusele pangem küll vapralt vastu.
Eeskätt on ikkagi tegemist sellise üle aegade kestnud ja väga väärikaid vilju kandnud universaalse nähtusega nagu veste (skaz), mis lihtsalt on sotsiaalmeedia radioaktiivse kiirguse mõjul veidi muteerunud. Veste tähendab väga ligikaudu öeldes seda, et vahest enamgi «seiklusi» kui sündmustikus, toimub seda kirjeldavas keeles. Eks nii ole muidugi kirjanduses enam kui sagedasti, kuid siin on just oluline, et see keel ongi nagu vestmise keel – ühtaegu nii-nii sundimatu, muhe ja samas ometi salakaval.
Veste loogika ja poeetika hakkab silma «Oma rahva lugude» peaaegu igas lauses. Tõsi, skeptilisemal lehelugejal võib siin tekkida küsimus, et vestežanri on ju traditsiooniliselt seostatud just suulise kõnega, samas kui Ala tekstide sünnimeediumiks on tihtipeale hoopiski sotsiaalmeedia jms.
Selle koha peal oleks ehk abi, kui meenutada asja, mida Tiit Hennoste on nimetanud «kirjalikuks suuliseks keeleks» kui netikeele üheks põhiomaduseks. Ei, selleks ei pea tekstis ilmtingimata olema emotikone vms spetsiifilisi tundemärke, aga seesmine lähtealus iseenesest on selline, veste sünniks soodus. Küllap oleme ka ise märganud, kui hõlpsalt näiteks messengeris «mhmh», «hm», «möh?» jm näppude alt valla kipuvad pääsema.
Sealjuures on Ala vestekeel selgelt ka ta oma keel, seda ei aja segi ei Jüri Kolgi lühilugude omaga ega näiteks Urmas Vadi «Pettunud inimeste häältega» («Elu mõttetusest»). Kui nimetada veel mõnd silmapaistvamat nüüdisvestjat. Pange või proovile, andke ette mõni tekst, ei peta ära.
/nginx/o/2017/05/05/6624679t1h9056.jpg)
/nginx/o/2018/04/26/7810707t1h1e7b.jpg)
/nginx/o/2018/04/26/7810707t1h1e7b.jpg)