Maailm, kus ei eksisteeri midagi peale muusika

«Kellamäng»

FOTO: Raamat

Anna Smailli «Kellamängu» võib ja saab pidada multidistsiplinaarseks teoseks. Ainuüksi juba seepärast, et loodud maailm on muusikakeskne.

Tellijale

Tunnistan, et minusugusel muusikavõhikul oli suhteliselt keeruline sukelduda düstoopiasse, kus kasutatakse asjade väljendamiseks muusikalisi termineid. Mis sest, et osa neist on kooliajast tuttavad ja suhteliselt arusaadavad. Sest osa neid on sellised, mille tähendust pidin ikka ja jälle meelde tuletama. Või lappama lehekülgi tagasi, et joonealust märkust uuesti vaadata.

Arvatavasti pole aga ühelgi solfedžot õppinud inimesel probleemi. Muidugi sunnib see asjaolu inimest, kes ei valda muusikalisi termineid ja noodikirja ja kõike muud sellega kaasnevat, ennast väheke rohkem pingutama kui näiteks mõnda lihtsat Heideggeri või Nietzschet lugedes, aga vaev on seda väärt.

Tagasi üles