Luuletaja must kast. Jüri Üdi ja Juhan Viiding – 70

Juhan Viiding

FOTO: Erakogu

See kast oli olemas ka füüsiliselt. Tõsi küll, mitte musta värvi, aga ega lennukitegi mustad kastid ole musta värvi. Kui mu elu võttis 1980. aastal täieliku pöörde ning asusin uuesti abielludes elama Tallinna, eraldas kirjanike liit mulle koos abikaasa Andraga Viidingute noorest perest vabaneva kahetoalise korteri Õismäel. Viidingud ise jäid sinnasamasse, alles ehitamisjärgus olevasse uude Tallinna magalasse, kolides äsja valminud tornmaja kolmetoalisse korterisse.

Tellijale

„Kolimine“ on muide Viidingu luules tähtis märksõna. Doris Kareva on oma Viidingu-essees sellest kirjutanud: kolimine kui mitte klammerdumine kolisse, vaid liikumine tõelise eluruumi poole, Tühja Ruumi, ideaalse toa poole, mille lagi võiks poeedi kujutluses olla sinine ja milles võiks olla üksainus taim – aaloe. („Juhan Viiding. Eesti luuletaja“, 2010, lk 136)

Tagasi üles