Üle keskmise progressiivne

Dimmu Borgir «Eonian» FOTO: Plaadikujundus Foto: Plaadikujundus

Pärast kaheksa aasta pikkust loomingulist pausi, mille ajal kurjade nägude ja jubedate näomaalingutega hevimehed pereisadeks said, on Dimmu Borgir lõpuks tagasi uhiuue stuudioalbumiga. Kauaoodatud «Eonian» 1993. aastal kokku tulnud Norra black metal bändi kümnes kauamängiv.

Kuigi tõsisemad fännid on juba ette heitnud, et sünged hevimehed on vahepealsete aastatega pehmoks läinud ja plaat on lausa liiga rõõmus, on tavalise raskeroki austajana Dimmu Borgiri värskele albumile keeruline etteheiteid teha. Kui black metal pole üldiselt just kõige kuulajasõbralikum žanr, on «Eonian» piisavalt meloodiline, et köita ka muusikasõpra, kes muidu kurguhäälest ja ülevõimendatud kitarrisaundist suuremat ei pea. Sarnasel suunal tüüris ka bändi eelmine album («Abrahadabra», 2010), sellest varasem looming on aga märksa karmim ja raskemini vastuvõetav.