Nädal tagasi juhatas Mihkel Raud Von Krahli teatri baaris oma raamatu esitluse sisse, lauldes koos Hendrik Sal-Salleriga laulu, mille refrään kõlas «Päästke mind!». Tol hetkel, raamatut veel tundmata ei osanud arvata, kui sümboolne seos oli sel sisendusjõulisel rokilool raamatu autoriga.
Nüüd aga lugenuna võin öelda, et see on ühehingetõmbe pihtimus põrgu, st armutu rock’n’roll’i ilma kõige süngematesse sfääridesse laskumisest ja sealt väljarabelemisest ning eneseleidmisest.
Põrgu sfäärid, pääsu lunastamine ja laskumine põrgu, puhastustuli ning pääsemine põrgust – kogu metafoorika, mida Raua pihtimustest kõneldes võib kasutada, meenutab Dante «Jumalikku komöödiat». Raud on jaganud laskumise 14 episoodiks.
Hauatagusesse maailma, millele viimases peatükis juba õige lähedal seistakse, ei lähe ta küll Vergiliuse käekõrval. Tema saatjateks on poptäheks saamise kirg ja alkohol. Kuid see, mida ta näeb, tegelased, kes teda ümbritsevad, kellest igaühe individualiseerimiseks otsekui mõnes galeriiromaanis on Raual varuks mahlakaid repliike, ta enda deliiriumis nägemused pakuvad võimaluse liigitada teda kui patust rokkarit sellesse põrgu sfääri, kus igaveses põrgutuules lendlevad ringi armuvalus hinged.
Et see võrdlus pole laest võetud, kinnitab Raud ise Õhtulehele antud intervjuus: «See on raamat manala piiripostini jõudmisest ja seal otsuste tegemisest. Sellest, kuidas üllastest eesmärkidest ja nooruse fanatismist valitud tee võib sinna jõuda.» Raua sisenemist poptähtede maailma ei raami meenutus «Sa jäta lootus, kes siit sisse läed!», mis ripub Dante põrgu väraval. Vastupidi, 1977. aastal «kirjanike loomevabriku» õuele Tallinnas Harju 1 veerenud Moskvitš ja sellest otsekui teispoolsusest välja astunud Mati Nuude sütitas vastupandamatu tahtmise saada rokkstaariks. 1980. aastate keskel leidiski toona 16-aastane Raud end Metallistist ja seejärel Singer Vingerist, kus ta tänini mängib kitarri. Aga toonasest paradiisiunelmast sai põrgu eeskoda ja siis juba täispõrgu.
Raamjutustuse – sest esimene peatükk on 14nda, st surma piirini jõudmise (deliiriumis kohtumine Peetrusega, kohe meenub jälle «Jumaliku komöödia» esimene laul: «Jumala nimel, kes jäi sulle võõraks, / sest kitsikusest siin ja halvemastki / mind päästa, vii mind paika, kus ma näha / saan väravat, mil püha Peetrus vahiks, / ja neid, kes on nii kurvad, nagu räägid.) järg. Selle lõpu algul pihib Raud, kuidas ta tundis iga pooriga, et ta «lõputuna näiv surematuse otsing ühtäkki nappide sekundite jooksul läbi sai». (lk 23) 14. peatüki lõpust omakorda loeme – nagu ühest korralikust eksistentsialistlikust romaanist – oma värvikuses täiuslikku piirolu kirjeldust.
Selle retsensiooni lugejal ei tohiks tekkida kahtlust, et arvustan «Musta pori näkku» eeskätt kui kirjandusteost. Kui fotod ja lõppu lisatud teade Mihkel Raua täiskarsklusest alates 2. augustist 1990 ära võtta, siis pole enam tähtsust sellelgi, et tema pihtimusromaani tegelaskonna moodustavad reaalsed isikud, kelle iseloomustused võivad neid vähemalt häirida, kui mitte nördimusest tagajalgadele tõsta.
Ja siis ei häiri isegi lausroppused, mis vohavalt saadavad nii jutustaja- kui ka tegelaskõnet. Sest halastamatu eneseiroonia võrdsustab autori tegelastega. Niisiis pole pealkiri «Musta pori näkku» mõeldud Raua tegelastele tagantkätt loopimiseks. See on põrgusse viival teel tormava tõlla rataste alt paiskuv pori. Ühtlasi laen Mihkel Raua isa Eno noorena kirjutatud laulust. Raamatu lugemine kinnitas mulle juba ammu oodatut. See oli üksnes aja küsimus, millal Raudade kirjanike dünastia veel üks liige oma kirjutaja-annet ilmutab.
