Peeter Simm sihib Valgevene parimaks filmitegijaks

Hetk proovivõtetelt: Juhan Ulfsak teeb tutvust Valgevene lastega.

FOTO: Vitali Matussevitš

Peeter Simm pole kunagi olnud Eesti parim režissöör, küll aga kaks korda Lätis ja võitnud sama arv kordi ka SRÜ ja Balti riikide filmifestivali «Kinošokk». Nüüd on tal võimalik oma tunnustatuse geograafilist haaret laiendada ka Valgevenesse, kui peaks õnnestuma mängufilm «Kõige üksikum saar», mida ta täna Minskis väntama hakkab.


Tegu on Eesti, Valgevene ja Läti koostööfilmiga, mille 1,23 miljoni euro suurusesse eelarvesse on Valgevene panustanud rohkem kui pool miljonit ja Läti 100 000 eurot. Enamik võtteid leiab aset Valgevenes, sealt on pärit ka suur osa näitlejaid, operaator Vadim Potejev ja teine kunstnik (Mare Raidma kõrval) Aleksandr Holotsov. Seevastu produtsent on lätlane Gatis Upmanis, kes oli asjaosaline ka Simmi filmi «Head käed» sünni juures.

Film nagu ansambel

«Miks just Valgevene? Produtsent pakkus pooljuhuslikult – pärast seda kui lätlased alt ära hüppasid. Ju tahtsid nad Moskva mentaliteedile – enamik nende filme valmib koostöös Venemaaga – vahelduseks Euroopa mentaliteeti nii, nagu nemad sellest aru saavad. Tegelikult võiksime hoopis meie valgevenelastelt euroopalikkust õppida, kui selleks nimetada vastutulelikkust, seda, et iga inimest tuleb kohelda sõbralikult, kui sa just külasid ei põleta,» selgitas Simm, kes tegi Valgevenes proovivõtteid juba eelmisel aastal.

Vastuvõttu kiidab ta ka nüüd, mis sest, et nädalapäevad tagasi devalveeris Valgevene kohaliku rubla. «Valgevenet on nagu Eestitki ajaloo jooksul vahetpidamata devalveeritud. Meid pole see õnneks mõjutanud, vastu võeti ikka hästi,» ütles ta eile, päev enne võtteid Minskist. «Ainult televisioon on siin täitsa sovjeetiš, muud ei räägi, kui et rahanduskriisis on naabrid eesotsas Venemaaga ja et rumal on rahvas, kes on voodialuse soola ja suhkrut täis ostnud.»

Valgevenes tehakse sealse riikliku filmistuudio Belarusfilm toetusel – sama stuudio kompleksis võeti osaliselt üles näiteks Vene-Valgevene kassafilm «Bresti kindlus» – kõik lavastuslikult keerukamad võtted.
«Väga mugav on filmida, kuigi sealne filmitööstus on säilitanud kõige halvema, mis on Nõukogude süsteemis olnud – bürokraatia, ja mitte ainult säilitanud, vaid mitmekordistanud. Mis puudutab aga pretensioone – filmi paigutati ju ikkagi palju raha –, siis neid ei olnud üldse, vaid toimetajad mainisid häbelikult, kas saaks nii, et valgevenelased ei tunduks väga vaesed ja tüdrukud liiga litsakad. Mida ma ka lahkelt lubasin,» selgitas Simm.

Eestlastest mängivad «Kõige üksikumas saares» Lembit ja Juhan Ulfsak, Gert Raudsep, Lenna Kuurmaa ja Erki Laur, kokku on peategelasi kümmekond. Simm ise nimetab seda koos Mihkel Ulmaniga kirjutatud linateost nn ansamblifilmiks, milles pealtnäha eri radu kõndivate tegelaste saatus sündmuste vältel kokku põimub, moodustades mosaiigi ebatäiuslikust maailmast.

«Mõne ööpäeva jooksul satuvad kontakti erinevast rahvusest karakterid, kes on üksteise suhtes eelarvamuslikud, ükskõiksed või lausa õelad. Asjaolud ja läbielamised muudavad neid kõiki. Meie eesmärk on näidata, et linnadžungliks tituleeritud keskkonnas oleme enesegi jaoks üllatavalt säilitanud võime teise inimese nahka pugeda, olema empaatilised ja võimelised oma puiseid põhimõtteid üle vaatama.»

Riia asemel Tallinn

«Kõige üksikumat saart», mis vene keeles hakkab kandma pealkirja «Üksik saar», kirjutasid ­autorid seitse aastat. Protsess on olnud pikk ja valuline, nagu Simm ise väljendub. Film on eksisteerinud paberil nii thriller’i kui lastefilmina. Ka tegevuspaik on seoses rahastajate ärakukkumisega muutunud – Riia asemel on nüüd Tallinn. Mis sest, et osa filmist võetakse üles hoopis Minskis ja osa eesti nimedega tegelasi mängivad valgevenelased.

Kuigi Belarusfilm nimetab oma interneti koduleheküljel «Kõige üksikumat saart» festivalifilmiks, pole Simm sellega nõus.

«Ma ei tee filme festivalidele, vaid inimestele. Mulle ei meeldi see valu, mida enamik sellistest filmidest simuleerib. Selleks et olla tõsine, ei pea olema tingimata masendav. See ei ole minu veregrupp ja ma loodan, et ka «Kõige üksikum saar» ei ole selline – vaatamata tõsisele teemale.»

Film peaks ekraanidele jõudma järgmisel aastal. 

Väljavõte sünopsisest
«Viimases hädas võib su päästa vaid tema, see kuri vaim, kes teab sind paremini, kui sa ise, kes on nuhkinud välja su nõrkused ja hirmud, kellel ei lähe meelest saladused, mis on ammu kadunud isegi su öistest koš­maaridest. Sulle ulatab käe su vihamees. Sinu parim sõber võib teha haiget ja alles siis tunnetad, kui oluline talle oled. Kus kohas tapab armastus sõpruse ja vastupidi? Asjad pöörduvad alalõpmata vastupidiseks sellele, mis esmapilgul näib. Vaenlasele on märksa lihtsam andestada kui lähedasele inimesele. Nii ongi suhted leiges tasakaalus, kus miski ei arene ega lase eluga edasi minna. Igaühe hinges on arme, mis võivad vähkkasvajaks areneda. Kas me oleme täna need, kes tahtsime olla kümme aastat tagasi? Mis teha, kui tõde ja heateod põhjustavad kannatusi? Niisuguseid küsimusi käsitleb see lugu ja me ei loodagi, et suudame neile vastata.» (Mihkel Ulman ja Peeter Simm)
 

Tagasi üles