Urmas Murule
Tõnu Kaalep: muruniitja päevikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen elus niitnud muru kolme motoriseeritud muruniitjaga pluss üks suhteliselt võimetu vana kooli mehaaniline niiduk. Kõik kolm esimest on kollased, Bright&Strattoni neljataktilise bensiinimootoriga, viimane neist külgväljaviskega ja vastikult raske, aga niidetud sai ikka.
Ma olen alati kartnud kaablist sõltuvaid elektriniidukeid, kuigi nad on vaiksemad; üks mu kunagine tehnikafännist naaber ehitas endale samas suurepärase sellise niiduki mahakantud liftimootori baasil. Minu valik on olnud bensiininiidukid. Sõltumatus ja vaba liikumine.
Ja siit algavad aastatepikkuse muruniitja dilemmad: kas see on õige, et ma mingi ilu või kodanlikule heaolule vastava visuaali saavutamise nimel käivitan igal laupäevahommikul koledalt pläriseva ja tossava aparaadi ja ründan sellega oma aia – no seal, kus kunagi oli kartulimaa, on nüüd ju loomulikult muru – mingit osa.
Ma püüan hakata niidukiga jaurama siis, kui ka mõni naaber seda samal ajal teeb, seltsis segasem. Mõnes naabruskonnas kehtib ilus kokkulepe, et enne kella kümmet ja võimalusel pühapäeval üldse muru ei niideta. Loomulikult hakkab sel hetkel mõni naaber ikkagi midagi – mida ometi? – oma kreissaega saagima ja teeb seda tunde järjest; või paneb teine kõlarid, kust tuleb tümpsuraadio, lahtise akna peale.
Ja ma tean, et ma ei ole sellise masinaga jaurates öko, ma saastan keskkonda oma aparaadi heitgaasidega suhteliselt totralt. See on nagu puudlite pügamine, või veel julmemalt, bokserite sabade amputeerimine, seda vist enam ei tehta loomakaitsjate survel, õnneks.
See on looduse mahasurumine, selle oma näo või vaikiva esteetilise kokkuleppe järgi pööramine.
Kas muruniitjal on üldse mingi eetika, mingi suhe maailma asjadesse ja probleemidesse?
Eestis valitseb murukultus. Peaaegu keegi ei viitsi enam pärisaeda pidada, krundile tuuakse mulda ja puistatakse laiali muruseemet, ja nii see tihti jääbki. Tühi ja lage koht, kus on hea, šašlõkivarras ja topsik millegagi käes, käratseda. Mu kodulinnas Viljandis näeb üsna hirmsaid näiteid, kus õunaaed raiutakse maha ja asendatakse mõttetu muruga. Ja siis ostetakse lõpuks murutraktor, kui krunt on piisavalt suur.
Aga täpsemalt? Mida muru tegelikult tähendab? Ideaalset rohelust, kuhu võib maha istuda, panna maha piknikulinu heade veinide, juustude ja viinamarjadega? Kas hea muru pole praegusaja inimese jaoks vähemalt vihje kättesaamatule Arkaadiale? Ilmselt on.
Iseasi on selle kättesaadavus. Kui muruga seostub ainult nüri töö, siis see ei ole ju väljapääs. Nüridus labastab kõige võimaliku, ka muruniitmisest saab lihtsalt masinlik jauramine. Tammsaare kurikuulsa lause tarvitamine, nagu seda rahvapäraselt tehakse, ei too tööd ega armastust. Ega muuda muru arkaadialikuks unelmaks.
Arkaadia on su enda peas; või kui veel pole, siis on see sinu võimalus see endale luua. Luua oma maailmu, kus muru niidetakse lakkamatult, või hoopiski ei niideta – üks praegune mitmete aastate pikkune aiandustrend jutlustab muruvabadest kõrrelistest koosnevatest aiakujundustest ja see on ilus ja muruniidumasinad lähevad selle pärast üksi kuuri alla jäädes ilmselt meeleheitest rooste, aga mis sest.
Aianduse haakimine üldiste intellektuaalsete probleemide või kinnisideedega mõjub ilmselt hullumeelselt. Aga kõik haagib ikkagi kõigega ootamatuis seoseis. Kas või (kunst)muru kui pind ja kujund kunagises Mati Undi Tuglase-lavastuses «Helene, Marion ja Felix», kus sellest sai terve imeline ja täiuslik maailm. Tegevus toimus murul, mis kujutas väikest, idüllilist ja sümboolset maailma, vaatamata suheteprobleemidele. Muru oligi maailm sel juhul.
Või on see siiski inglise müstiku, kunstniku ja luuletaja William Blake’i «Jerusalem», utoopiline kujund heast uuest maailmast? Kindlasti on seal, igavikulises ja tugevas ilmas igavesti roheline muru. Või Joni Mitchelli album «The Hissing of Summer Lawns»? Või Ultima Thule lugu «Aed»?
Muru on ideaalne taust millele iganes – kuigi klassikas üldjuhul ei mõrvata kedagi murul, selleks on toad, keldrid, metsad, kas või kirikud, nagu Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi puhul.
Aga tagasi palavuse, hooti ilmuvate sääskede ja lihtsalt suvetööde juurde. Mida sa ütled oma muruniitmisega maailmale? Kas sa elad traditsiooni järgi või püüad uut leiutada? Kas sa vajad tegelikult muru või vajad sa lihtsalt loodust? Kas su lapsed vajavad siledaks nüsitud rohelisevõitu pinda või hoopis põnevust ja seiklusi? Põõsaid ja heinamaid asfaldi ja lamedaks aetud rohu asemel? Ja kas sa ise oled juba tõesti nii vana, et lihtsalt tahta koperdada siledaks aetud rohumaal, et igaks juhuks mitte kukkuda? Kas muru on üldse kohustuslik?
Valiku küsimus.
Muruniitmine on muidugi sotsiaalse surve näide, kes siis ei niidaks, sest nii on kokku lepitud, nii on hea toon, ilma sa ju ei pääse iial Kodukirja ega Kodusse & Aeda ja naabrid peavad sind asotsiaaliks. Hea muru on staatusesümbol. Kuigi see pole ju mütoloogiline aastasadadevanune Inglise muru, see on lihtsalt tuntud Eesti rohttaimede piiratud ja pügatud kogum.
Aga see on ikkagi sümbol, teade korrast ja heaolust. Või võitlus loodusega, miniversioon jõgede voolusuuna ümberpööramisest, katse isetoimivat süsteemi endale allutada. Mis õnnestub vaid su pideva kohaloleku ja poolvägivaldse käitumise kaudu, olgem ausad. Jälle lähed viieliitrise kanistriga bensiinijaama ja ostad selle 98st bensiini täis. Jälle kontrollid õlitaset. Kolm nupuvajutust ja siis paar nöörist tõmbamist.
Laiemalt: muru niites ja aeda kujundades oled sa parimal juhul lahti oma alateadvuse jaoks. Sa lood enda ümber uut keskkonda, ja samas on kogu minevik sinuga, mis teha. Muru nagu mäletaks midagi, mille sa ise oled unustanud või mitte kunagi teadnud.
Kas niita maha teab kust ilmunud põllulilled põõsaservast? Või ei? Mis kellani võib muru niita, kas pärast «Aktuaalset kaamerat» tohib? Keegi ju ei maga veel siis?
«Lageda välja niitmine on puhas zen, aga puude ja põõsaste alt närimine meenutab rohkem valgevene partisanifilmi,» ütleb teine kogenud muruniitja mulle elutargalt.
***
Muruniitja teeb ikkagi oma tööd, püüdes võidelda naatide pealetungiga, ja saab peaaegu päikesepiste. Päevituse algvariandi ka. Maailm näib nagu soojem ja sõbralikum. Muru on üha rohelisem.
Selle suve muru, mitte see kunagine, justnagu rohelisem, millest nostalgiahoogudes talvel, igal talvel, alati räägiti.