Kui homme saabuks maailma lõpp, istutaksin täna veel ühe puu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tõnis Mägi.

FOTO: Toomas Huik

Valner Valme küsis peatselt juubilarilt, eesti muusika südametunnistuselt Tõnis Mäelt mõned suured ja mõned väiksemad küsimused. Juubilar vastas talle omaselt: impulsiivselt, aga sügavuti minnes.



Mägi küsis vastu: mida teadsid dogonid (hõim Aafrikas) Siiriusest? Kus on sumerite kiilkirjad? Mõelge sellele.


Tulemas on küll juubelikontsert 5. detsembril, ja juba ette ära olid kontserdid MägiSibul 110, ent kindlasti saaks asja panna suurema kella külge: juubelituur, kus külas käiksid kõik, kellega koos muusikat tehtud, Anne Veskist Chalice’ini, pluss elutöö kogumikplaat nelja CDga jne. Pagas on ju võimas. Miks olete nii tagasihoidlik?

Vaevalt et ma nüüd nii tagasihoidlik olen. Pigem laisk.

Tegelikult mõtlesin sel aastal ühe kogumikplaadi välja anda küll. Plaadil võiksid olla lood, mis on salvestatud 90ndate alguses ansambliga 777. Või siis mõned minu laulud koos Jarekuga. «Kaks Sõpra», «Siuhhh»… Või laulud, mida laulavad teised eesti artistid. Liisi Koikson näiteks. Paljud ei teagi, et «Sinu hääl» on minu kirjutatud. Või Kärt Johansonile kirjutatud laulud. Jne.

Loodan selle plaadi kokku panna järgmisel aastal.

Samas jõudis lettidele minu uus CD «Kiik & Kirik». Salvestasin selle koos politseiorkestriga, kellega anname ka neli kontserti detsembri alguses.

60 – on see üldse mingi tähis teie jaoks? Kas aeg voolab kuidagi teisiti, kiiremini, aeglasemalt? Võrreldes näiteks paarikümne aasta tagusega?

Aeg on tõesti kiiresti läinud. Hämmastavalt kiiresti. Äsja see oli, kui… ja need muud triviaal-sused. Mulle meeldib mu vanus. Enam ei pea midagi tõestama. Olen nagu olen. Kogu oma heade ja vigadega. Parajalt paks mees oma parimates aastates. On inimesi, kes ei talu mu vilu varjugi. Ja vastupidi. Nendele teistele soojad kallistused. Tänu nendele ma olengi nii kaua, üle 40 aasta, laval püsinud. Aitüma, sõbrad.

Tundub, et teil on asjad positiivses mõttes paika loksunud, kodu ja pere ja kõik need tähtsamad asjad. Kas stabiilsus on teie jaoks hea asi?

Stabiilsus on kohati üpris ohtlik seisund. Ta teeb mind rahutuks. Küllap võtangi seetõttu loomingus ette kannapöördeid, et mitte «tuntud headuses» lõpetada. Muidugi kaasneb sellega ka riske. Aga mulle meeldib. Venelastel on vanasõna: «Risk, eto blagorodnoje delo», võiks kohmakalt tõlkida: risk on õilis tegu.

Mis puutub perekonda, siis siin on muidugi stabiilsus VÄGA OLULINE. Siin pole riske vaja.

Teie kui vaatleja, jutustaja. Kas on midagi, mille nimel te oma elu põhjalikult muudaksite, läheksite suurde poliitikasse näiteks, loobuksite oma rahust või loomisest või mõlemast?

Kas pole nii, et kätte on jõudnud aeg, kus tõsistel teemadel rääkimine on TABU! Kõik muutub farsiks. Küllap seetõttu ei tahagi enam keegi sõna võtta. Lugege, mida on kirjutanud Eesti haridussüsteemi kohta Ülo Vooglaid. On täielikult arusaamatu, miks tema ülipõhjalikke uurimusi ning ka lahendusi ei võeta kuulda. Miks?

Ma olin kaua aega kindel, et ma ei võta poliitikast osa. Kuid siis, ühel hetkel, tundus mulle, et peaks ikka häält tõstma. Ning liitusin rohelistega. Äkki on ikka võimalik? Äkki võetakse kuulda? Naiivne usk, eks ole! Samas olen seda meelt, et kui homme saabuks maailma lõpp, istutaksin ma täna veel ühe puu…


Olete nimetanud end väga laisaks inimeseks. Kas laiskus tähendab teie puhul ka seda, et mõtlete enne iga sammu hoolega, kas ikka tasub, kas viitsite, ja järelikult te enam lollusi ei tee?

Ah et üheksa korda mõõda, üks kord lõika… Ei, ei. Ma olen hoopis teine natuur. Pigem hakkan kohe tegutsema. Võib juhtuda, et tulemus on kesine. Aga millegipärast on ikka rohkem õnnestumisi. Spontaansus on võimas asi. Ta kas on või pole. Ma ei usu, et seda õppida saaks.

Võib juhtuda, et mõni aeg su sisekõrv, aju, süda, intuitsioon... ja mis veel kõik ei tööta sünkroonis. Ning siis oledki laisk. Olen alles viimastel aastatel seda seisundit armastama hakanud. Inimene peab aeg-ajalt laisklema. Ennast taaslaadima. Restart’i tegema.

Hispaania kirjaniku Zafoni «Tuule varjus» ütleb üks tegelane, et raamat, millest inimene noorena saab esimese suure elamuse, jääb meelde alati. On teil selline raamat, ja kui, siis miks just see raamat?

Kui nüüd oma elulinti tagasi kerida, siis on esimene, lausa erootiline kogemus «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Ja eriti Günther Reindorffi gravüürid. Ma avasin higiste peopesadega, süda kurgus pekslemas, ikka ja jälle pilti, kus Vanasarvik on taevani kasvanud. See oli päris. See oli reaalsus. Kõik need tegelased – sarvikud, haldjad, konnad... Mulle tundub, et «Sõrmuste Isand» võib praegustele noortele samamoodi mõjuda.

Nimetage palun mõned oma lemmikplaadid läbi aegade.

See on kõige raskem küsimus. Olen meeletult palju muusikat kuulanud. Ning tõenäoliselt on igal kümnendil omad lemmikud. Tihti on nii, et see muusika, mis kunagi meeldis, ei pruugi enam üldse korda minna. Alan Parsons Project näiteks. Ei saa aru, kuidas mulle selline jama üldse meeldida võis.

Aga mõned artistid on siiani ajaproovile vastu pidanud. Esimesena meenub Stevie Wonderi «Songs In The Key Of Life». Vapustavad harmooniad, meloodiad, SEISUND. Nüüd, kus on korralikud plaadimängijad, saad alles aru, kui geniaalne see kõik oli. Ja on. Ajaproovile on minu arust vastu pidanud King Crimson, Nick Drake, Pink Floyd, Captain Beefheart, Biitlid, Joni Mitchell, Frank Zappa… Neid nimesid võiks veel mitu tosinat kirjutada. Aga vast aitab.
Tusenbach on Tšehhovi näidendis «Kolm õde» ütelnud midagi niisugust. Inimene jääb selliseks ka 300 000 aasta pärast. Ta ei muutu. Kured lendavad ja lendavad. Nad ei küsi, kuhu ja milleks. Nii on ka inimestega. Inimloomus jääb.

Tahan sellega öelda, et kõik need artistid räägivad olulistest asjadest. Aga uut moodi. Järgmisel sajandil, kui planeet Gaia veel elab, on taas omad Sigur Rosid, Zeppelinid…

Millist muusikat te mingi hinna eest ei kuula?

Jah, paraku on halba muusikat palju. Eriti väljakannatamatud on need artistid, kellel pole midagi öelda. Isegi siis, kui tehniliselt on kõik korras.

Ma kuulen muusikat seinast seina. On head isegi kantrimuusikas. Johnny Cash näiteks. Eesti samasugused ponnistused on aga mõrv. Täielik õudus. Kuulake mõnikord, mida mängib Elmari raadio.

Millised tekstid! Kes neid küll kirjutab. Aga tundub, et rahvale meeldib… Ma ei ole enam nii palju kursis nii-öelda tabelimuusikaga maailmas üldse. Seetõttu võin ma äkki mööda panna. Aga mulle tundub, et muusikat ei tehta juba ammu muusika pärast. Money, money, money... Ja see on tülgastav.

Mida tahaksite veel õppida?

Õppida tahaksin veel antropoloogiat. Ajalugu. Või psühholoogiat. Selles vallas on palju põnevat.

Kui vana on ikka inimkond – mitusada miljonit aastat??!! Mida teeb meiega heli? Mis labürintides ta meie sees liigub? Kuidas ta meid RAVIB? Milline muusika loob, milline hävitab? Mida teadsid Dogonid Siiriusest? Kas Iraagi sõda käib informatsiooni pärast? Kus on sumerite prohvetlikud kiilkirjad?

Tolerantsust peetakse üldiselt toredaks omaduseks. Mingil hetkel on oht süldiks muutuda. Kõigele ei saa kaasa noogutada. Mida te ei tolereeri?


Mulle ei meeldi silmakirjalikkus. Puru silma ajamine. See ajab mind marru. Kõik noogutavad orjalikult pead. Kõik kardavad. Kurat!!! Mäletate kaadrit Hiinast, kus üks üliõpilane seisab tanki ees. See on positsioon. Hoiak. Väärikus. Inimväärikus.

Tuleb seista julgelt ja teha oma asja – ütlen ma muusikutele. Jah, on risk. Aga teisiti ei saa. Jutt sellest, et rahvas ei saa aru, on lambajutt. Kes see abstraktne rahvas, biomass ülepea on? Mina ja sina. On ju.

Nii et, sõbrad. Kui tahate olla muusikud, tuleb teinekord üksi tanki vastu seista.

Selline pime aeg nagu praegu – kuidas see teid mõjutab? Inspireerib, rahustab, ängistab?

Jah, kaamos. Teada-tuntud värk. Eestis ja Soomes on väidetavalt sellel ajal maailmas kõige enam enesetappe. Ma ei tea, kas vanasti oli ka nii? Või istuti hämaras toas ja räägiti lugusid. Vanapaganast, kodukäijatest…

Ega mullegi see aeg meeldi. Suvi on igal juhul etem. Aga mida siis teha? Minna poodi nööri järele…

Hea on istuda vana Hermanni taha ja klahve klõbistada. Mõnikord ta vestleb minuga. Ja neid jutuajamisi ei unusta ma mitte iial. Tore oleks, kui mõni teistki ei unustaks…

Lõpetuseks palun üks soov. Ükskõik kas endale, oma perele, või oma maale ja rahvale. Võib mitu soovi ka olla.

Kuldkalake ütles ka, et täidab kolm soovi. Minu omad on need. Esimene. Saage omavahel tihemini kokku. Mitte ainult matustel.     Ärge ütelge, et pole aega. Aeg võib mõnikord olla ajatu. Teine. Ütelge oma sõpradele ja kallitele inimestele, et armastate neid. Enne kui hilja. Kolmas. Avage oma meel. Sest meel on justkui langevari. Ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud. Selle viimase mõtte olen laenanud dalai-laamalt.

Tõnis Mägi

•    Sündinud 18. novembril 1948 Tallinnas.
•    Abikaasa Kärt, tütred Liidia ja Mirti, eelmistest abieludest tütred Maarja ja Liis-Katrin.
•    Mänginud/laulnud bändides alates 1965: Juuniorid (asenduskitarrist), Rütmikud, Baltika, Kärjed, Laine, Muusik Seif, Ultima Thule, 777. Viimastel aastatel esineb soolokavadega ning koostööprojektides Chalice’i, Riho Sibula, politseiorkestri jpt-ga.
•    Osalenud näitlejana filmides, teatrietendustes («Ruja», «Kuningas Ubu» jm).
•    Kirjutanud koos Berk Vaheriga raamatu «Tõnis Mägi: müümata naer» (2006).
•    Sooloplaate: «Siirius» (2003), «Jäljed» (2003), «Vestlus Hermanniga» (2005), «Kiik & Kirik» (2008) jpm. Aastal 2000 ilmus senise elutöö kogumik sarjast «Kullafond».
•    DVD «pÜHENDUS».
•    Valgetähe teenetemärk.
•    Erakonna Eestimaa Rohelised liige.

Tagasi üles