R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Naerutaja pidu ja vaataja pillerkaar

Jaan Tooming
Naerutaja pidu ja vaataja pillerkaar
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Suur naerutaja: üks Margus Jaanovitsi mitmest näost.
Suur naerutaja: üks Margus Jaanovitsi mitmest näost. Foto: Kristjan Teedema

Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud «Pulmatrall» on. Iga näidend on surnud, kui teda ei esita näitlejad. Näitlejad nõiuvad teksti elusaks.

Tegelaskujud elustuvad, sõnad saavad elusaks näitlejate kaudu. Ja seda «Pulmatralli» näitlejad suudavad. Näidend koosneb üheksast pildist, kõik pulbitseb, näitlejad möllavad laval ning vaatajad elavad kaasa heale mängule. Ja see on väga tore.

Raske on määrata Aapo Ilvese näidendi žanri, kuigi kuulutatakse seda välja kui pöörast janti. Ja seda ta ka on, kuid mitte kunagi labane. Öeldud on ju ka, et näidend on intellektuaalne. Ja tõesti, intelligentsus ilmneb siis, kui autor mõistab seda, millest kirjutab.

Ilves ei ole tige, kuid ta pilkab osavalt meie ajale iseloomulikke nõtrusi ja nõmedusi, selles pilkes on palju huumorit. Selles lavastuses on tänapäeva teravad probleemid, näiteks talu kui põllumajandusüksuse muutumine pulmade janditamispaigaks, näidend-näidendis-võte on ka ära kasutatud, suvenäidendite tegemise parodeerimine jne.

ÜRO vaatleja Hui
Kõik see on antud muigega, mis lahvatab naeruks, me saame elamuse, naerame ja tõuseme üle nende probleemide, tunneme ennast vabade ja rõõmsatena. Ka näitlejad mõistavad näidendi sisu, elavad kaasa toimuvale ning kujutavad karaktereid hea tujuga. Ja nii saab «Pulmatrallist» tõeline pidu.

Hansahoov on teatrietendusteks ideaalne koht, väike lava mitme uksega annab võimalusi ilmuda ja kaduda, teeb tegevuse intiimseks, näitlejate miimika on hästi nähtav kogu «saalile».

Esimeses pildis kujutas Egon Nuter aeglaselt purju jäävat praportšikku, kes tuleb viinavõtmist keelama. See oli väga naljakas, kuidas ta oli setu sõnaga hädas, ning lausa lust oli vaadata Nuteri nägu, mis kandis üha enam jommijääva mehe ilmet.

Omaette toredus oli Liina Tennosaare murdekeel, see oli väga ilmekas ning elavalt esitatud. Tema taluperenaine oli näitlejatööna pärl. Tennosaart iseloomustab tõeline näitlejavägi. Ta ei pea iial arutama, millest asi on, ta lihtsalt vaistuga taipab ja siis haarab osa teda endaga kaasa, ning see hoog, millega Tennosaar mängib, iseloomustab väga head emotsionaalset loomust.

Tore on ka, kui ta mängib Liina Tennosaart, aga ka tantsuduett Margus Jaanovitsiga à la Sulev Nõmmik ja tema partner – vahva paroodia. Maruvahva on ka stseen ÜRO pohmellis vaatleja Kristjan Huiga (Peeter Piiri), kes on käinud venelaste pulmas.

Tennosaare murdekeelsed reageeringud sõnale «hui» on väga toredad ja Egon Nuteri piinlikkustunne tõlkimisel ehtne. Hui ise on aga pööraselt naljakas oma punase klounininaga. Siin olid teksti vaimukus ja näitlejate mäng ideaalses kooskõlas.

Muide, Dostojevski on pikalt arutanud sõna «hui» vanadust ja tähendust slaavi keeltes, kuid läänemeresoome keeltes tähendas see sõna vanasti  võrgunõela.

Omaette vahvaks etteasteks kujunes Marika Barabanštšikova etnograaf. See tõsimeelne vanade kommete kaitsja ja riituste eest võitleja, šamaanitrummiga ringilibisev kuju on koomiline oma nostalgias, ja eriti siis, kui ta pruudi rautamisest rääkima hakkab, mis Talu direktoris (Meelis Hansing) suurt hämmingut tekitab.

Inga Allik rabas siis, kui ilmus ämma, hiiglasuurte tissidega daamina. Ma ei tundnud teda ära, küsisin kaaslaselt, kes see näitleja on. Selline moondumine on eriti hea, olen alati lavalt oodanud, et ma mulle tuntud näitlejat ära ei tunneks.

Mõnus oli ka Irina Võsaste vene pruudina, labane naine, kuid mitte labaselt esitatud. Lõpus olevat sünnitamisstseeni oleks ma siiski vältinud, sest see jäi kuidagi õhku rippuma.

Vääriksid Meie Matsi
Omaette naerutaja oli Margus Jaanovits. Juba alguses muhe singimüüja, siis järjest erinevad osad, alati naljakad. Väga hea oli ka nimede panemise pilt, kus habemega esivanem – Jaanovits – nimesid sai ja muudkui tantsis, see tants oli pööraselt naljakas oma korduvuses. Ka autor oli tore. Jah, joome ja kirjutame, nii see vist käib.

Omaette etteaste oli etenduse lõpus kuldketiga ehitaja – mõnusalt ropp ja hoogne esitus, viikingisarved peas. Ta ütleb, et lapsi ei jõua teha, sest peab Soomes tööl käima. Jah, arstid põgenevad välismaale, talendid ei tule koju ning selle «lihtsa» ehitaja «elutõde» on praegusele ajale iseloomulik.

Meil antakse välja Meie Matsi. Egon Nuter, Liina Tennosaar ja Margus Jaanovits küll vääriksid juba ainuüksi «Pulmatrallis» esinemise eest seda auhinda.

Krista Tooli lavakujundus oli funktsionaalne, kostüümid värvikad. Muusika on lavastusse kenasti valinud lavastaja ja Toomas Lunge. Oleks ainult tahtnud rohkem kuulda elavat akordionimängu Vladimir Karjalainenilt, kes ka ise laval on.
Soovitan kõigil, kes igatsevad naerda ja ennast mõnusasti tunda, minna «Pulmatralli» vaatama, see on tõeline suveõhtu trallam.
Suur tänu tegijatele!

Uuslavastus

Aapo Ilves
«Pulmatrall»
Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool
Hansahoovi teatri esietendus 7. juulil Tartus Hansahoovis

Märksõnad
Tagasi üles