Kuidas ruumist sai instrument

Terje Toomistu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Thomas Ankersmit.
Thomas Ankersmit. Foto: Terje Toomistu

Poleks võimalik üldistada tonaalsust, millega erinevad postsotsialistliku ühiskonna põlvkonnad vaatavad nõukogude arhitektuuripärandit.

Kultuurikilomeetri esimesi samme tähistava Kultuurikatla – endisaegne gaasivabrik ja elektrijaam – hoonete massiivsus näib vaikimisi kirjeldavat progressiusku ja lootusrikast ettekujutust tööstuslikust utoopiast. Samal ajal on selle varemetesse ladestunud stoiline kurbus. See üheaegselt eemaletõukav ja ­ligitõmbav aura pole jäänud märkamata ka Andrei Tar­kovskil.

Helikunstifestivali «Tuned City» keskseks ideeks on helide peegeldus arhitektuuris – kuidas kõlavad hooned, milliseid häälelisi üllatusi peidavad elemendid igapäevases keskkonnas, aga laiemalt ka, kuidas heliliselt kujundada linnapilti.

Disainib helisid
Hollandi päritolu Berliinis resideeruv muusik ja installatsioonikunstnik Thomas Ankersmit pani meelilennutava kindlusega proovile Kultuurikatla helilise potentsiaali. Vaieldamatult laiendas see ­autoripositsiooni kunstnikult ruumile, mille puhul sai kontserdipaigast muusikalise elamuse kaasautor. Ruumist sai instrument.

Umbes tunnise performance’i käigus pani Ankersmit undama massiivsed ventilatsioonišahtid ja värisema radiaatoritekuhja (koostöös Taani helikunstniku Mads Bech Paluszewski work­shop’is osalejatega). Vahel hiilis heli ligi trepi alt või kapi tagant või kandus see kuulajani mitmete ruumipeegelduste kaudu, mis töötasid kui võimendi.

Ankersmit istus dirigendina kõrge süntesaatori taga, mis võib paljudele meenutada pigem lõputut aukude ja juhtmete jada kui muusika mängimiseks mõeldud instrumenti. Erinevate helide tekitamiseks ühendab Ankersmit õiged ­augud õigete juhtmetega ning paneb tekkinud vibratsiooni ruumis osavalt liikuma, luues esteetilise kõlapildi.

Harjumuslikult kiputakse muusikalt eeldama rütmi ja meloodia olemasolu. Seetõttu küsitakse eksperimentaalse muusika kohta sageli, kas kuuldav on muusika või müra. Ankersmitile on see vahekord selge. «Müra on juhuslik, selleks võib olla ükskõik mis,» ütleb ta. «Mina aga disainin helisid. Olgugi et siin pole struktuuri või meloodiat, pole see juhuslik.»

Ei ole juhuslik ka kontserdi esituspaik, kuhu Ankersmit astus esimest korda sisse küll vaid päev varem. Heli ja ruumi dialoogile toetuv kontseptsioon nõudis ka teistsugust kontserdiformaati. Kuna kogemus oli seotud kuulaja asukohaga ruumis, oli külastajatel soovitatav kontserdi ajal ringi liikuda.

Jaam hakkas jälle tööle
Ruumi sopilisus, sinna seisma jäänud tehasetööliste riidekapid või heli peegeldav tööriistade alus moodustasid osa kogemuslikust helitunnetusest. See kõik sai toimuda ainult siin, nüüd ja praegu, pole olemas teist samasugust kontserti.

Sotsiaalse mäluna minevikku vaikivalt edastav varemeis elektrijaam hakkas taas tööle. Eri tasandite pinged kulmineerusid hiiglaslikku lainete ringlusesse ning esmapilgul kaootilisse helimüüri tekkis hüpnotiseeriv rütm. Lõpuks haaras eksperimentalist saksofoni ning lisas masinlikku heliskulptuuri inimliku mõõtme.

Ankersmit kompas ruumi eripära saksofoni drone’idega, kuni hajus seegi tummadesse seintesse – nendesse, mis kunagi kõnelesid meile industriaalrevolutsioonist, nüüd loovad aga mittemateriaalset kunsti.

Kontsert
Thomas Ankersmit
Helikunstifestivali «Tuned City» raames 9. juulil Tallinnas Kultuuri­katlas 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles