Olen käinud sellel vahval festivalil juba väga pikka aega. Isegi ei mäleta, kui kaua, aga arvan, et olen olnud kohal vähemalt 15 aastal. Aastaid ma ei vaadanudki, mis on folgil kavas, sest kohapeal sai kindlasti vähemalt mõnusa seltskondliku olemise. Tänavu oli esimene kord, kus ma ei kippunudki eriti minema, ja seda ilmselt alateadliku hirmu pärast, mille on pannud idanema viimaste aastate muutuv publik ja rahvamass, mis sarnaneb Õllesummeri omaga.
Eks publik kujunebki vastavalt pakutavale. Õlletelgid, batuudid, aga ka kuni viis eurot maksev mulgipuder ehmatab vana hea folgi märsilohistaja ära. Täiesti kindlalt on folgiga lõpp, kui seal saab teoks esimene benji-hüpe.
Õnneks on kontserdid eraldi aladel, kuhu peab pileti ostma, mis hoiab juhusliku kaabaka eemal. Aga kui sealt väljuda nn toidutänavale, satud ootamatult nagu paralleelmaailma. Toidutänav on hea mõttega alustatud festivali laiendus, aga sellest on saamas kasvaja, mis põhiürituse otseses mõttes ära sööb ning toidab ka jõudsalt politseiuudiseid.
Kuid ka kontserdilt sain hoiatava signaali, et kõik pole enam endine. Zetode kontsert näitas, et siia ei tulda enam pärimusmuusikat jagama, vaid raha teenima. «Ostke plaate!» kõlas lavalt pea iga loo vahele ja publiku hulgas liikusid poisid, kes ameerikalikult plaate püüdsid müüa.
Kus siis see minu vana hea folk elab – ja see, et ta elab, on ju kindel! Eelkõige muidugi õpitubades, laagrites, mis on folgi eel ja ajal täitsa olemas ja rahvast täis. Siis muidugi bändides, mis on folgil tekkinud, inimestes, kes on varem kogenud seda head, vaba ja turvalist õhkkonda. Aga Viljandi pärimusmuusika festival ehk siis folk on sünnitanud teisi väikesi folke ja mul on tunne, et lapsukesed on puhtaverelisemad ja parema tervise juures kui nende isa. See vaimsus elab kindlasti Käsmus Viru Folgil ja Hiiumaal Hiiu Folgil. Loomulikult on ka folgist alguse saanud Pärimusmuusika Aida üritused elusad ja head, aga kui festival ise oleks börsifirma, siis annaks pangad selle aktsiate omanikele praegu soovituse: müü.
