Helgi Sallo 70 aastat täis kirge, pinget ja elu

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helgi Sallo enne «Head ööd, ema» esietendusel. Fotol Helgi Sallo Thelma Catesina ja Anne Veesaar Jessiena.
Helgi Sallo enne «Head ööd, ema» esietendusel. Fotol Helgi Sallo Thelma Catesina ja Anne Veesaar Jessiena. Foto: Raigo Pajula

«Lõpuks ta tuli, see minu elu roll,» tunnistas Hüüru mõisas mängitavast lavastusest «Head ööd, ema» rääkides täna 70-aastaseks saav Helgi Sallo ajakirjale Nädal. Tõesti, Helgi Sallo mängib enesetappu plaaniva tütre ema tohutu kire ja lõõmamisega, nii et saalis istujal tõusevad ihukarvad püsti ning pisaraid ei hoia tagasi mitte üks jõud.

Helgi Sallo väärib Thelma Catesi rolli eest aasta parima naisnäitleja nominatsiooni. Ning psühholoogiliselt pingul lavastuse üle võiks olla uhke ka Tallinna Linnateater.

Ainult et see lavastus on määratud minevikku kaduma, sest suure tõenäosusega pole enam ühelgi inimesel, kel pole pääset järgnevale viiele etendusele, võimalust näha Helgi Sallo ja Anne Veesaare täpset ja teravat duelli. Et ei läheks rutiiniks, nagu põhjendas Sallo. Sest niigi on esialgu planeeritud kümnest etendusest kasvanud välja 21. Ja kõik etendused on viimse kohani välja müüdud. Seda peaaegu reklaamita.

Armastusest ei piisa
Tähelepanuväärne on seegi, et Helgi Sallo õppis Thelma Catesi rolli ära vaid nädalaga, sest Ines Aru loobus sügavalt isiklikel põhjustel enesetapust kõnelevas tükis kaasa löömast. Kusjuures poolteist tundi kestva lavastuse tekst on tihe, kummalegi näitlejale ei anta pea minutiksi armu, laval käib pidev sõnade ja emotsioonide pingpong.

Millest siis räägib «Head ööd, ema», mille kohta tänane sünnipäevaline enne esietendust Postimehele antud usutluses ütles: «See tükk on võimas. Nii võimas, et kui ma sellega maha saan, siis olen oma elutöö ära teinud ja võin vabalt surra. Vaat nii võimas on! Siis ei oota enam midagi muud. Siis on kõik tehtud. Laps tehtud ja võimas roll mängitud.»

Kõigepealt loomulikult elust, täpsemalt ema ja tütre lähedusest, kuid samas võõrandumisest. Kindlasti aga ka armastusest, sest Sallo Thelma armastab oma tütart Jessiet ning Veesaare Jessie armastab ema Thelmat. Nende armastus on lähedane klammerdumisele, kedagi teist neil enam pole, kuid Veesaare-Sallo mängus jääb eelkõige kõlama hoolimine ja armastus.

Raputav teater
Kuid vahel võib armastusest väheks jääda. Nii juhtubki Marsha Normani Pulitzeri preemiaga pärjatud näidendis, kus igati argine õhtu saab ootamatu pöörde, kui tütar teatab rahulikul häälel, et ta laseb end õhtul maha.

Psühholoogiline pingest pinevil lavastus otsibki vastust küsimusele, et kui elu on ebamugav, palav ja rappuv bussisõit, siis kas on õigus maha minna… teha enesetapp? Ja mida saab teha sellest soovist teadlik lähedane? Kui palju me hoolime ja märkame? Ja kas suudame leppida…

«Sina ei saa sinna midagi parata. Ka ma ise pole võimeline oma elu muutma või parandama. Ma ei suuda elu armastada ega elu seada. Aga ma suudan seda lõpetada. Kinni katta või välja lülitada nagu raadiot, kui midagi enam kuulata pole,» vastab ühel hetkel tütar emale.

Just ema püüdest mõista, takistada, tema küsimustest ja tütre vastustest koorub vaatajal teadmine, kui tühja ja hallina näeb Jessie oma elu.

Samas vabatahtlikult isolatsiooni ja enesetapu valinud Anne Veesaare Jessie on enesekindel, kallutamatu ja külmalt kalkuleeriv. Elu viimase õhtu eesmärgiks on ta enesele seadnud ema juhendamise-õpetamise, et viimane saaks pärast tema surma hakkama – leiaks üles armastatud kommid, teaks, mis päeval poest toitu tellida või kuidas pesu pesta ning kellele mida sünnipäevaks/jõuludeks kinkida.

Jessie ei jäta midagi juhuse hooleks, ta on kõik täpselt välja mõelnud, ka oma enesetapu kellaaja – õhtul pool üheksa, siis pole vend veel naisega voodisse läinud ning ema saab neile sobival ajal teate edastada.

Sallo mängitaval emal on tuhat nägu – ta anub, meelitab, ähvardab, ta püüab otsida ettekäändeid, pakkuda lahendusi («Selle nimel, et elu paremaks läheks, tuleb end kokku võtta.

Lahenda mõned ristsõnad, nokitse aias, käi poes. Tellime õige takso ja sõidame kaubahalli!» / «See ei pea ometi enesetapp olema. Parem … osta meile uued lauanõud! Kas poleks tore. Võib-olla lubab arst sul nüüd juba autoeksami teha. Või tead, mis? Tõstame kohe praegu mööbli ümber.»).

Ta venitab, keetes palutud kakaod, teades, et kumbki ei armasta piima… Just kakaojoomise stseenis on tunda esimest leppimist, loobumist, et siis taas tõusta toolist uue energiaga, lootusega.
Lavastuse lõpus, mil tütar annab emale karbi asjadega, näib, et ema lepib tütre otsusega.

Must karp on kui õlekõrs, mida Sallo surub vastu rinda kui imikut ning taas leiab ta eneses jõudu tütre elu eest võidelda. Lavastuse viimaste minutite traagika, Sallo mängu jõud toob neid ridu kirjutades praegugi pisarad silma.

«Head ööd, ema» on lavastus, mis lihtsalt ei puuduta, vaid lausa raputab. Helgi Sallo, palju õnne sünnipäevaks ja jõudu uuteks võimsateks rollideks!

Lavastus


Marsha Norman
«Head ööd, ema»
•    Lavastaja Vilja Nyholm-Palm
•    Osades Helgi Sallo ja
Anne Veesaar
•    Esietendus Hüüru mõisas
5. juunil

Helgi Sallo kirju gloobus: laulja ja näitleja peab täna sünnipäeva

Täna tähistatakse Estonias legendaarse solisti ja armastatud näitlejanna Helgi Sallo 70. sünnipäeva. Kella 17–18 on Sallo ande austajatel võimalik teatri sinises saalis juubilari õnnitleda ja temalt autogrammi küsida. Samas avatakse Eve Lõhmuse koostatud fotonäitus «Helgi Sallo 70» ja Ülle Kogermani koostatud kostüüminäitus Helgi Sallo lavakostüümidest.

•    Helgi Sallo pole saanud muusikalist eriharidust ja ometi teatakse teda peamiselt imelise häälega lauljana. Näitlemist on kokaharidusega Helgi Sallo õppinud teatriühingu lavakunstistuudios, mille ta lõpetas 1965. aastal, ja laulmist Tallinna Riikliku Konservatooriumi ettevalmistusosakonnas Tiit Kuusiku juures (1967–1969).

• 1964. aastal kutsuti Helgi Sallo Estonia teatris dirigendina debüteerinud Eri Klasi soovitusel tema dirigeeritud muusikalilavastusse «West Side’i lugu» (konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu diplomilavastus) Maria ossa. 1965. aastast sai Sallost Estonia rahvusooperi koosseisuline solist.

• Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Nende hulgas on Denise «Mam’zelle Nitouche’is», Pipi «Pipi Pikksukas», Aldonza «Mees La Manchast», Nikitina/Šatrova «Kahes kevadpäevas», Frasquita «Carmenis», Lõbus Naisterahvas «Ohvris», Madeleine «Savoy ballis», Sally Bowles ja Fräulein Schneider «Kabarees», Mašenka «Müüdud mõrsjas», Ilona «Krahv Luxemburgis», Notsu «Puhhis» jpt.

•    Suurematest rollidest loobus ta 1998. aastal. 1997. aastast töötab ta Estonias ka näitejuhina. Koduteatri kõrval on Helgi Sallo jõudnud mängida pea kõikides Eesti teatrites ja lisaks sellele kehastab Helgi Sallo 1993. aastast ETV populaarses tele­seriaalis «Õnne 13» Almat.

1975. aastal anti Helgi Sallole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus, 1983. aastal tunnistati ta Georg Otsa nimelise preemia vääriliseks, 1989. aastast on ta ENSV rahvakunstnik, 1994. aastal sai ta Eesti Televisiooni auhinna Volli, 1996. aastal pälvis aga Suure Vankri auhinna. 2001. aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.

•    Helgi Sallo tütar on näitleja Liina Vahtrik. Helgi Sallol on kaks lapselast.

•    Helgi Sallo lauluhäält kuuleb kahel plaadil – LP «Sopran» (1987) ja «Eesti kullafond» (2006), lisaks on ilmunud noodi- ja laulusõnade vihik «Laulab Helgi Sallo» ning raamatud «Vastab Helgi Sallo», «Helgi Sallo», «Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood», «Helgi Sallo. Helgib ja heliseb». 

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles