Kultuurisoovitused

«Rusalka» ja «Carmen»: the winner loses it all

«Rusalka»: Näkineid (Natalja Zagorinskaja) ja Vetevana (Dmitri Skorikov) aktsioonis.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Tänavuse Birgitta programm oli läbinisti etenduskunstikeskne – kavas polnud ühtegi kontserti. Samas teeb kurvaks, et esimest korda Birgitta seitsmeaastases ajaloos oli kogu programm täielikult sisse ostetud, st festival ei pakkunud ühtegi omaproduktsiooni.

Birgitta ooperiprogrammi kuulusid Pärnu Endla teatri, PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös suve alguses valminud Giuseppe Verdi «Attila» (lavastaja Üllar Saaremäe) kõrval Antonín Dvoŕáki «Rusalka» ja Georges Bizet’ «Carmen» Moskva Helikoni ooperiteatri ettekandes (mõlema lavastajaks Dmitri Bertman).

Muusikaliesteetika ooperis
Järjestikustel õhtutel etendunud «Rusalka» ja «Carmen» moodustavad dramaturgilises plaanis huvitava paari. Mõlema nimitegelased otsivad armastust. Üks on külm ja frigiidne, teine kuum ja sensuaalne. Ühe põlgab austaja kiiresti ära, teist armastavad kuni kurva lõpuni kaks meest korraga.

Mõlema ooperi nimikangelased ja nende kavalerid on ooperižanrile omaselt ühtviisi – ehkki erineval moel – ebaratsionaalsed nii elades, armastades kui ka armastuse pärast hukkudes. Mõlema naiskangelase ja nende austajate elusaatuse üle valitseb fatalismi loogika: the winner loses it all.

Viimase viie aasta jooksul on Eesti ooperipublik näinud kolme kohapeal valminud «Carmeni» lavastust: operetlikku (KaivConsort 2006), sümbolistlikku (PromFest 2007) ja realistlikku (Estonia 2011). Bertmani oma (esietendus 1996 Moskvas) oli algusest lõpuni ning kõigis nüanssides (misanstseenid, kostüümid, dekoratsioonid, koreograafia) teostatud muusikaliesteetikas.

Etenduse pulsile ja emotsionaalsele intensiivsusele mõjus see «noortepärastamine» hästi. Olgugi et jäi natuke hämaraks, kas märulipolitsei liikmete kõrval olid ülejäänud tegelasteks pätid ja litsid linnalähedasest getost või mõne futuristliku subkultuuri liikmed.

Kunstnike Viktor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva otsus paigutada kõik neli pilti – linnaväljak, kõrts, mägimaastik ja härjavõitluse areen – ühte kohta, ühe katkise auto ja akendeta müüri äärde, tundus fantaasia alakasutuse ja võimaluste raiskamisena. Mitu korda oli visuaalse ikalduse varjamiseks kasutatud mõtestatult liikunud koori dekoratsioonina.

Bertman ise sekkus lavastajana kõige jõulisemalt viimases stseenis. Tema versioonis tappis Carmeni hoopis Micaëla, don José võttis selle kuriteo üksnes omaks. Lavastaja kasvatas armukolmnurga selle ühe noaviibutusega -nelinurgaks, andis juurde veel ühe võitja, kes kaotab kõik, ning mängis Bizet’ muusikaga vastuollu minemata kahe tegelase karakteris huvitaval moel ringi mitmeid aktsente.

Helikoni teatri «Rusalka» (esietendus 2005 Århusi festivalil Taanis) üllatas ning mingis mõttes ka kurvastas sellega, et Bertman oli selle muinasjutule tugineva ooperi ka muinasjutuna lavale pannud (kunstnikud Viktor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva).

Suure ooperilava ja nüüdisaegsete lavastustraditsioonide foonil kitši- ja groteskimaigulisena tundunud kujunduslik esteetika, mis pärines justkui veerand sajandi eest ETV toodetud lastelavastustest («Kivinõid» ja «Kikerikii!»), võiks siiani sobida mõnele Rimski-Korsakovi mängulisele ooperile, kus fantastika on eesmärk omaette, ent Dvoŕáki tundetoonilt lüüriline ja dramaatiline ning ideelt antihumanistlik «Rusalka» kaotas sellega kõvasti.

Ooperi dramaturgilise konflikti käivitab näkineiu soov saada inimeseks, rahuldada kõnevõime kaotuse hinnaga läbi inimhinge ja -keha enese vajadust (füüsilise) armastuse järele.

Bertman oli koos kunstnikepaariga selle metamorfoosi päris naturalistlikku kujundikeelde rüütanud: laval rapiti toidupoest ostetud kalalt soomuseid ja löödi pea maha. Aga kala jääb ka soomuste ja peata ikkagi kalaks, inimeste hulgas ta külma ja kõnevõimetuna vastuarmastust ei leia.

Dvoŕáki ooperisse kätketud sügav tragöödia, mida ka helilooja ise paari põgusa buffa-stseeniga oli mahendanud, hakkas tõeliselt elama alles viimases pildis, muusika lüürilisus ja dramaatika said staatilise režiiga stseenides oma visuaalsest taustakeskkonnast võitu.

Näkineid, kes soovis elada ja armastada nagu inimene, võis vähemalt finaalis inimesena ja koos armastatud inimesega surra.

Värskuse defitsiit
Mõlemad Bertmani lavastused töötasid hästi ja olid mõõdukalt originaalsed, ent erilist värskust ja sisemist jõudu neis kummaski ei olnud. «Carmeni» puhul on seda lihtne selgitada ja isegi õigustada valmimisaastaga, «Rusalka» puhul peaks ilmselt teadma, mil moel seda slaavikeelsetes riikides sageli lavastatavat ooperit Venemaal muidu enamasti tõlgendatakse.

Muusikalises plaanis pakuti Pirita kloostri müüride vahel puhast kulda. Helikoni teatri orkester – dirigendid Konstantin Tšudovski («Rusalka») ja Eri Klas («Carmen») – kõlas värskelt, täpselt ja võimsalt. Pärast mõni päev varem sealsamas etendatud ballettide ülevõimendatud fonogrammi oli see kõrvadele vajalik puhkus ja väljateenitud nauding.

Helikoni solistide kõrgest tasemest, võluvast artistlikkusest ja suurepärasest ansamblimängust on olnud põhjust kirjutada trupi kõigi seniste gastrollide järel ning erandiks pole seegi kord.

Eraldi äramärkimist väärivad bass Dmitri Skorikov (Vetevana), sopran Natalja Zagorinskaja (Näkineid), metsosopran Larissa Kostjuk (Carmen), bariton Sergei Toptõgin (Escamillo) ning tenorid Dmitri Ponomarjov (Vürst) ja Vadim Zapletšnõi (don José).

Birgitta festival

Antonin Dvořák
«Rusalka»
Lavastaja Dmitri Bertman

Georges Bizet
«Carmen»
Lavastaja Dmitri Bertman
Moskva ooperiteatri Helikon lavastused 18.–20. augustini Birgitta festivalil Pirita kloostri varemetes

 

Tagasi üles