Täna õhtul esineb Pirita kloostri varemetes küllaltki stiilikirju ameeriklaste (alternatiiv)rokkbänd Deftones, kes alustas oma tegemisi juba 80ndate lõpus.
Deftones lubab veel paremat show’d kui viie aasta eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esitamisele tulevad ka lood eelmisel aastal valminud albumilt «Diamond Eyes», mida kriitikud on väga kõrgelt hinnanud.
Bänd on korra varem, täpsemalt viie aasta eest Eestis käinud, tookord esineti Rock Cafés, kuhu kõik kontserti nautida soovijad ära ei mahtunud. Nüüd lubatakse «vabas õhus» vägevamat show’d, kuigi mitmed fännid on internetis virisenud, et Deftonesi laulja ei karju kontsertidel enam nii kõvasti kui varem.
Grupi laulja Chino Morenoga õnnestus mõni nädal enne Tallinna kontserti telefoni teel veerand tunni jagu juttu puhuda.
Kuidas käimasolev tuur kulgeb? Kas on juba palju kontserte selja taga?
Uue tuuriga just alustasime, mängisime Floridas toimunud festivalil ja Chicagos. Pärast viimase albumi «Diamond Eyes» valmimist oleme tegelikult tuuritanud pea poolteist aastat järjest.
Millisega kavaga Tallinnas välja tulete? Kas keskendute uuele albumile või kuuleb valikut tuntumatest lugudest?
Mängime iga plaati. Meil on ilmunud kuus albumit, igaühelt midagi. Nii palju kui jõuame ette mängida.
Teie muusikat on väga keeruline liigitada, paljud ütlevad lihtsalt alternatiivrokk. Kuidas ise Deftonesi stiili iseloomustate?
Lihtsalt hevirokkmuusika. Meil on sees erinevad asjad, kuid heavy metal’i mõjusid on rohkem.
Ma arvan, et jah, see on rokkmuusika. Vahel lihtsalt agressiivsem.
Oma tegutsemise varajastel aegadel tuuritasite koos Ozzy ja Korniga. Kummaga oli põnevam koos rännata, miks?
Need olid head ajad. Olime noored. Esimene tuur oli koos Great White ja Panteraga. Meil on neilt ka suured mõjud. Selles mõttes oleme õnnelikus seisus, et meid ei hinnata ainult metal-bändina.
Ikkagi, rääkige mõni pöörane lugu koos «madman» Ozzyga tuuritamisest...
Noh, tegime kaasa ühe Black Sabbathi (siis kui Black Sabbath tuli taas originaalkoosseisus kokku – toim) reunion-tuuri, 1998/1999. See oli väga aukartust sisendav, suurepärane kogemus.
Detroidis Michiganis varastati kõik meie muusikainstrumendid. Ozzy andis meile kogu oma varustuse. Lisaks kasti õlut ja likööri. Really cool thing...
Mis suunas on teie muusika aastatega muutunud?
Ma arvan, et oleme muusikutena arenenud. Siis olime väga noored. Alguses polnud mingeid reegleid, proovisime rohkem eksperimentaalvärki teha. Praegugi õpime edasi. Mida rohkem tead ja oskad, seda raskem on muusikat teha.
Viis aastat tagasi mängisite esmakordselt Tallinnas. Mida sellest mäletate?
Aih. Need olid parimad ajad. Show oli tore. Mul oli sünnipäev, vaatasime pärast linnas ringi.
Avastasime Depeche Mode’i baari – Depeche Mode on lapsest peale minu lemmikbänd, see bänd muutis kogu mu elu. Ei tea, kas see baar on veel alles?
On küll. Millist Deftonesi show’d nüüd oodata võib? Veel paremat, veel ägedamat?
Võrreldes 2006. aastaga oleme tunduvalt paremad. Meil olid vahepeal rasked ajad, kuid nüüd on lõbus jälle koos olla. Show on nüüd palju parem, kahetunnine.
Millistes kohtades teile rohkem meeldib esineda, klubides või vabas õhus?
Mõlemad sobivad. Festivalid meeldivad.
Kontsertvideote põhjal võib aru saada, et te ei piirdu ainult laulmisega, vaid mängite vahel kitarrigi.
Jah, mängin kitarri. Päris alguses ma seda ei teinud.
Millist Deftonesi albumit ise kõige tähtsamaks peate, millisest võiks teie grupiga mitte nii hästi kursis olev noor inimene alustada, et teist selget pilti saada?
Noh, «White Pony» (nende kolmas album, aastast 2000 – toim) on kindlasti minu lemmik.
Kompositsioonidelt oli see väga tähtis plaat. Teine plaat («Around The Fur», 1997) sai väga kiiresti lindistatud.