Rein Raud: hea kirjandus ei pea jätma halba järelmaitset

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tallinna Ülikooli rektor, aasia kultuuriloolane, intellektuaal ja kirjanik Rein Raud neljapäeva õhtupoolikul teatris NO99 esitlemas oma vastilmunud raamatut «Vend».

FOTO: Peeter Langovits

Verivärske romaani «Vend» (Tuum) autor, professor Rein Raud rääkis Rebekka Lotmanile, et kirjandus võiks inimestele tuge pakkuda – sest niigi ei ole lihtne inimene olla.




Kas «Vend» on selline raamat, mida te ise meeleldi loeksite?


Jah – ma vähemasti üritan alati kirjutada ainult neid raamatuid, mis mu meelest maailmast puudu on. Ja viimase asjaga oled ikka kõige rohkem rahul, kuni pole veel piisavat kaugust tekkinud. Pean tunnistama, et mida edasi, seda rohkem otsin ise lugedes raamatutest lisaks kirjanduslikule elamusele ka tuge. Ma ei taha sealt teada saada, kui õudne kõik tegelikult on, sest seda ma juba tean.



Ma saan aru mõnd väga depressiivset teksti lugedes, et tegemist on suurepärase kirjandusega, aga kui mõtlen, mida järgmiseks ette võtta, siis kipun sellelaadilised ikka nii-öelda paremateks päevadeks edasi lükkama, sest niigi ei ole lihtne inimene olla. Hea kirjandus ei pea tingimata jätma halba järelmaitset, isegi kui ta puudutab ja raputab. Selles mõttes olen tahtnud alati ise ka nii kirjutada, et sellest võiks olla tuge teistele.



Kuidas «Vend» sündis?


Ootamatult. Selle esimene peatükk tuli mulle pähe ühes vabaduseteemalises seminaris, kus arutlesime vabaduse mõistete üle ning ma tõin selle lihtsalt õhust võetult näiteks. Pärast läksin koju ja kirjutasin üles, ja järsku hakkas sellest hargnema kogu ülejäänud lugu. Tegelikult olen ma ammu tahtnud spageti-vesterni kirjutada – hiljuti oma vanu tekste üle vaadates leidsin, et esimene katse selles vallas on mul juba esimeses luulekogus «Paljajalu» 1980. aastast – tsükkel proosaluuletusi pealkirjaga «Trahter».



Mis Baricco juures köidab?


Bariccol on kõigist mulle teadaolevatest elavatest kirjanikest kõige täpsem keelekasutus, oskus väga nüansirikkaid emotsioone anda edasi õhulises ja peaaegu muusikana kõlavas kujundikeeles. Kahjuks on peaaegu kõik sellest mulle ettejuhtunud eestikeelsetes tõlgetes kaduma läinud. Aga ma loodan, et selline keel ületab seose ühe autoriga ja levib laiemalt – umbes nagu Petrarca kunagi omal ajal uuendas sonetti või Tšehhov ja Ibsen teatrikeelt.


Itaalia kirjanduses on tegelikult selline koolkond juba kujunenud. Näiteks tänavu suure hulga kirjandusauhindu saanud «Esimeste numbrite üksinduse» autor Paolo Giordano on Baricco õpilane, uute esilekerkivate kirjanike hulgas on neid teisigi.



Kust tuli mõte ühendada ta Bulat Okudžava ja Clint Eastwoodiga?


Noh, ma ei tahaks öelda, et olen oma tekstis väga tegelnud teadliku mõjude ühendamisega, pigem ikka lihtsalt kirjutanud ja siis ausalt üles tunnistanud, mis mu vaimlisest biograafiast tulemuse seest välja paistab. Sergio Leone spageti-vesternid Clint Eastwoodiga on aga mu absoluutsed lemmikud selles žanris, ja kindlasti ka neist tugevasti mõjutatud, Eastwoodi enda lavastatud «High Plains Drifter».



Aga rohkem kui olustik ja süžeekäigud, on mind nende juures paelunud see kummaline kujutamisviis, mis eelistab väga suurt ja väga üldist plaani tavapärasele keskplaanile. Olulised asjad võivad toimuda nii, et me kas ei näe neid üldse, sest vaatame liiga lähedalt ja nad jäävad kaadrist välja, või siis näeme neid nii kaugelt, et ei pruugigi tähele panna. See meeldib mulle – sündmused ja tegelikkus toimuvad omas rütmis, aga me ei ulatu nendeni, ainult lähedale.



Mis Okudžavasse puutub, siis mõned tema lood annavad väga hästi edasi allajäänud inimeste lootust. Aga muusikaliselt ei ole tema selle loo jaoks sugugi kõige olulisem, Rodrigo Leão «Lonely Carousel» Beth Gibbonsi esituses või T-Bone Burnett on seda rohkemgi. Aga ikkagi, ma loodan, et raamatu taga tänuavaldustes loetletud mõjude otsimine ei hakka kellelegi segama lugu ennast.



«Vend» räägib ka õiglusest. On maailm ebaõiglane?


Maailm on selline, nagu ta on. Ma ise ütleksin, et ta räägib pigem võitmise-kaotamise teljest. Üks kõrvaltegelane ütleb seal, et kõik need, kes tahavad tingimata võita, kaotavad alati. Tegelikult asi paraku nii lihtne ei ole. Aga eks see probleemi-asetus ole ju natuke ka žanri poolt seatud: pisikesse, korrumpeerunud seltskonna kontrolli all hoidvasse linnakesse saabub suure kübara ja lehviva mantliga nimetu mees. Edasine on ju paratamatu.



Oluline koht on raamatus armastusel. Ilus on üks pakutud armastuse määratlus: armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Olete teadlikult püüdnud armastust, õiglust jms väärtusi inimeste jaoks esile tuua?


Mulle on alati olnud probleemiks, et raamatutes ja filmides kipuvad negatiivsed tegelased olema huvitavamad positiivsetest. Kõik «head» on enamasti šabloonsed või verevaesed või ei ole nad siis tegelikult üldse nii head, kui paistab. Ma tahaksin, et minu raamatutes oleks teisiti, sest mu meelest on ka päris elus kurjus ja tigedus enamasti tegelikult igavam õilsusest ja idealismist. Mul ei ole piinlik, kui keegi seda hoiakut sentimentaalsuseks nimetab.



On ka filosoofilisi mõtisklusi, näiteks: «Sest mis on üks nimi, kui see pole aheldatud võrgustikesse, ühendatud nägudega läbi aja, sisse loetud radadesse, mis võiksid ära tähistada kogu maailma?» Tunnete end kirjanikuna õpetajarollis?


Selle raamatu puhul mitte, ehkki mu eelmine pikem tekst «Hector ja Bernard» oligi teadlik katse sokraatilist filosoofilist (ja seeläbi pigem õpetlaslikku) dialoogi kaasaja maailma tuua. Selles raamatus on sarnaseid kohti siiski suhteliselt vähe, ehkki päriselt vabaks mul ilmselt sellisest sisemisi tõdemusi ratsionaalselt sõnastama kippuvast mõttelaadist saada ei õnnestu.



Juba pikemat aega olete kirjanikud teie ja Piret, nüüd on seda ka Mihkel, igaüks täiesti eri žanris. Lisaks kirjanikugeenidele (Rein, Mihkel ja Piret Raud on Aino Perviku ja Eno Raua lapsed – toim), mida vanemad teile väiksena sisse söötsid?


Vajadust lähedastest, aga isiksustena erinevatest inimestest koosneva vaimse keskkonna järele. Teadmise, et kodu on see koht, kus sa end kõige paremini tunned ja kus on alati kellegagi rääkida. Teisiti ilmselt ei oleks meil olnud ka võimalik nii erinevateks kujuneda.



Kust võtate suure ülikooli juhtimise, teadustöö ja pere kõrvalt aega kaunite kunstidega tegeleda?


See on mu jaoks paratamatu, kui ma ei taha hulluks minna või ära tuimestuda. Lihtsalt on.



20 aastat tagasi, vaid 26-aastasena, lõite esimese Eesti eraülikooli, Eesti Humanitaarinstituudi. Millega EHI on iseseisvat Eestit rikastanud? Instituut on nüüd Tallinna Ülikooli osa, kas midagi sellest, mille te toona ehitasite, on veel alles?


Jah, EHI saab tänavu 20-aastaseks ja loomulikult ei ole ta praegu täpselt see mis alguses, aga tema inimeste mõtteviis on mu meelest läbi aegade jäänud samaks – eri aegadele muidugi erinevalt reageerides. Praegu on see sama mõtteviis – kriitiline, dialoogiline, traditsioonilisi distsipliinidevahelisi piire julgelt ületav vaim – suhteliselt kiiresti hakanud levima üle kogu Tallinna Ülikooli, teisalt on saanud EHI teistelt ülikooli osadelt juurde oskuse oma tegevusi konkreetsemalt ümbritseva ühiskonna vajadustega sidustada. Mul on selle üle hea meel.



Mida järgmisena kirjutate?

Ma usun, et kõigest pooleliolevast saab järgmisena trükiküpseks novellikogu, mille tekste ühendab see, et kõigis neis on tegelased pidevalt liikumises, reisimas ühest kohast teise. Aga võib ka olla, et varem jõuab valmis luulekogu.



Ja üks advendiaegne mõte ka, palun.


Me oleme hästi ära õppinud, kuidas lasta väikestel ebaõnnestumistel ja tühistel halbadel uudistel oma tuju korralikult ära rikkuda. Aga oleme unustanud, kuidas rõõmustada iga pisikese toreda hetke üle. Ma loodan, et lumi on varsti tagasi ja tuletab selle meile meelde.

Tagasi üles