Sel nädalal Eestit külastanud maailmas kõrgelt tunnustatud politoloog Pippa Norris räägib intervjuus Postimees.ee'le, et Eesti on üks kosmopoliitlikumaid riike maailmas. Tema sõnul ei peaks me seda pelgama, sest korraga on võimalik jääda eestlaseks ning saada maailmakodanikuks.
Kui keegi tuleb välismaalt meile külla, huvitab eestlasi tavaliselt, kuhu me paigutume teiste maailma riikide seas. Te olete siin mõned päevad olnud ja maininud meid ka oma raamatutes. Kas on midagi, mille poolest me maailmas silma paistame?
Kui vaadata kõiki kommunistliku taustaga riikide siirdeid, siis te olete olnud uskumatult edukad,
seda nii sisemajanduse kogutoodungu suhtelt ostujõudu, ühiskonna moderniseerumiselt kui kõrgelt tehnoloogia ja kommunikatsioonide tasemelt, milles olete Euroopa riikide seas lausa esirinnas.
Ma arvan, et teie eduka siirde põhjused peituvad osalt asukohas, osalt ajaloos ning osalt teie poliitilistes valikutes. Praegu on teil muidugi ka vägagi tõhus demokraatia.
Te olete ka öelnud, et Eesti on väga globaliseerunud riik.
Jah, väikesed heaoluriigid Euroopas kipuvad olema rohkem globaliseerunud, sest neil on vaja kaubelda, mitte tõkkeid. Kaubavahetus on neile väga kasulik.
Te kasutate üleilmastumisest rääkides mõistet kosmopoliitsus. Paljud eestlasted ja inimesed väljaspoolt kipuvad arvama, et me pole väga kosmopoliitsed ja avatud, pigem rahvuslikud. Kas siin ei peitu mitte väike vastuolu?
Vastuolud on alati. Kosmopoliitsus ehk maailma osaks olemine tähendab tipptasemel internetiühendust, avatud kaubavahetust, suurt infovabadust, demokraatlikkust ning osalemist Euroopa Liidus ja globaliseerunud maailmas. Samal ajal ei taha inimesed kaotada oma identiteeti, prantslaseks, sakslaseks või eestlaseks olemist.
Seda saab aga samas teha nii, et ei pea loobuma kosmopoliitsusest laiemas mõttes.
Ma võrdlen oma raamatus («Kosmopoliitne kommunikatsioon: rahvuslik mitmekesisus globaliseerunud maailmas» - toim.) erinevaid piirkondi. Kõige kosmopoliitsemad on riigid nagu Eesti, Rootsi, Luxembourg ja Norra ning kõige jäigemalt kolkalikud, nagu me defineerime kosmopoliitsuse vastandit, on riigid nagu Myanmar, Põhja-Korea ja Kuuba, mis on end muust maailmast ära lõiganud, seda nii info kui majanduse mõttes.
Eestlased kardavad, et meie rahvas või kultuur ei jää pikas plaanis püsima. Kas meile on tõesti parem, kui me oleme avatumad ja kosmopoliitsemad, või tasub meil valida vastupidine tee?
Neis asjades on võimalik teha kompromisse. Eriti väikeriikidele on strateegiliselt väga raske olla isoleeritud ning samal ajal tõhus ja edukas. Te ei saa siis müüa oma toodangut, teil käib vähe turiste ja te ei mõjuta maailma, levitades enda kultuuri.
Mõelgem Euroopa väikeriikidele Belgiale ja Hollandile. Nemad on olnud euroliidus kümnendeid. Nad alustasid palju varem kui Eesti, aga ikka, kui külastada Belgiat, siis neil on säilinud rahvustoidud, omakeelsed telekanalid, luule, kunst, muusika ja muuseumid. Belglased ei ole end kaotanud, nad on lihtsalt ühtlasi osa suuremast ühtsusest.
Kui rääkida maailmast üldiselt, siis kas te kirjeldaksite, mis on kultuurilise globaliseerumise põhilised tulemused. Kas me muutume nii kõik ameeriklasteks?
See on natuke nagu müüt. Ilmselgelt on sellised nähtused nagu USA televisioon ja filmid mõjutanud arusaama, et nende väärtusi saab propageerida läbi popkultuuri. Mis on tõsi. Teisalt tuleb öelda, et nad ei ole tingimata kosmopoliitsuse eestvedajad.
Mida me saame teha, on kõrvutada riike skaalal avatuimast suletuimani, kasutades Maailma Väärtusuuringut (World Value Survey). Me saame vaadata nende väärtusi – kuidas nad suhtuvad näiteks sugudevahelisse võrdsusse, usku, ühiskondlikku sallivusse või ühiskondlikku usaldusse või demokraatiasse.
Selgub, et enamik kosmopoliitseid ühiskondi pooldab rohkem sotsiaalset võrdsust, näiteks sooküsimuses, on avatumad ühiskondliku usalduse ning sallivuse suhtes. Meed on väga olulised mitte ainult demokraatia, vaid ka rahu ja riikidevahelise koostöö jaoks.
Enim isoleeritud riikidel on rohkem piiratud ja traditsioonilised väärtused, mis puudutab sugudevahelist võrdsust, seksuaalset liberaliseerimist, sallimist, välismaalaste usaldamist, teise usu esindajate sallimist ja muid taolisi asju.
Seega, mitmes mõttes on kosmopoliidiks olemine imetlusväärne. Kuigi ilmselt inimesed tunnevad end taoliste trendide tõttu natuke ohustatuna, kartes, et nad kaotavad selle käigus tükikese endast.
Kuid küsigem endalt, kus te ennast maailmas näete? Kas te näete end pärinevat näiteks Tallinnast või Eestist või Euroopast? Kas te näete end globaalse kodanikuna – kellegina, kel on sidemed näiteks ka kohtadega nagu Austraalia, Uus-Meremaa ja Venemaa.
Teisisõnu, meil kõigil on mitu identiteeti. On reaalne küsida, kuidas identiteedid muutuvad. Me olime harjunud nägema end lihtsalt osana kohalikust piirkonnast – öelda, et ma olen konkreetsest provintsist või külast. Kuid nüüd on meil kattuvad identiteedid, saad käia ja õppida teises riigis, lugeda erinevaid ajalehti jms.
Te kasutate sellist mõistet nagu demokraatia defitsiit. Mida te selle all mõtlete ja milleks on see kasulik?
Taolisest defitsiidist räägitakse tavaliselt Euroopa kontekstis. On olemas lõhe inimeste ootuste ja tegelikkuse vahel - selle vahel, mida ütlevad inimesed vastuseks küsimusele, kas nad tahavad elada demokraatlikkus keskkonnas, ja kuidas nad hindavad, mil määral toimib nende riigis demokraatia. Demokraatia defitsiidi korral on ootuste ja tegelikkuse vahel lõhe.
Seda võib leida mitte ainult uutes riikides, vaid ka juba välja kujunenud demokraatiates.
See on midagi reaalset. Küsimus on aga selles, mis defitsiiti põhjustab – kas rahva liiga kõrged ootused demokraatia suhtes või riigi kehv hakkamasaamine. Viimane tähendab, et riigid ei anna elanikele, mida nad soovivad – avalikke teenuseid, puhast vett, tasemel transporti, maju, töökohti, majanduslikku jõukust. Teine küsimus on, milline on rahva ootuste ja valitsuse hakkamasaamise vahendaja ehk uudismeedia roll.
Minu uuringud näitavad, et see defitsiit on rohkem riigi saamatuse tagajärg.
Rahvas tahab mitmes riigis, et tahab demokraatiat, kuid ei tunne, et valitsused saavad hästi hakkama. See ei puuduta ainult töökohti ja materiaalseid hüvesid. Neile ei meeldi inimõiguste tase, nad tahavad vähem korrupmeerunud valitsust, rohkem kaasavaid valimisi, näiteks suuremat hulka naisi parlamendis ja suuremat vähemuste esindatust.
Seega, defitsiiti aitab konkreetses riigis väähendada liberaalse demokraatia tugevdamine, ning see mõjutab ka näiteks, mil määral osalevad inimesed protestipoliitikas.
On ju teada, et maailma üks olulisemaid protsesse on praegused majandusteemalised protestid Euroopas. Kuid protestipoliitika on ka üldiselt kõvasti jõudu kogunud. Üha rohkem naisib julgeb demonstreerida ning mitme eriala töötajad on valmis piketeerima. See on muutus, mis käib ka mitmes jõukas riigis.
Te mainiste araabiamaid, kus jätkub lõputu «araabia kevad». Tallinnas IceGovi konverentsil rääkisite äsja demokraatia defitsiidist ja sotsiaalmeedia rollist araabiamaades. Kas te väidate, et sealsed sündmused oleks juhtunud ka Facebooki abita?
Jah, nii see on. Minu meelest on Facebooki ja sotsiaalmeedia rolli üle paisutatud. Samal konverentsil tõusis keegi püsti ja meenutas, et Poolas suutis «Solidaarsus» vedada revolutsiooni täiesti sotsiaalmeedia toeta.
Tähtis on arvestada ka riigi majandusolukorda, rahvuslikku koosseisu, eliidi rolli jne. Kui eliit laguneb, president kaotab näiteks sõjaväe toetuse, nagu juhtus Egiptuses, siis see on siinkohal kriitilise tähtsusega. Režiimi püsimine on seotud riigi tugevusega ja rahvusvaheliste liitudega. Liibüas on näiteks NATO roll olnud väga oluline, et aidata opositsioonil võimule vastu seista. Seega, tegureid on palju.
Kas sotsiaalmeedia aitab? Tõenäoliselt. Minu hinnangul kiirendab see muutusi - mõelge, kui kaua võtab aega organiseeruda ja mobiliseeruda. Isegi kui üldistsi on hetkel raske teha, siis Egiptuse revolutsioon oli näiteks väga lühiajaline, kuid sellega kõrvaldati 30-aastane valitsus. Kuid isegi sotsiaalmeedia kasutamine ei tähenda, et kõik läheb väga kiiresti.
Teine oluline aspekt on, et sotsiaalmeedia aitas Tuneesias ja Egiptuses opositsioonil mobiliseeruda. Nad teatasid sageli konkreetsest üritusest Facebookis, mille peale inimesed kohale ilmusid. Läbi videote said nad maailma tähelepanu. Videote maailmale kättesaadavaks tegemine mõjutas tugevasti CNNi, BBCd ja seejärel juba riikide välispoliitikat.
Liibüas ei oleks olnud NATO sekkumist, kui Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia poleks näinud mõndi mobiiltelefoniga tehtud videoid sealsetest sündmustest.
Teisalt, nüüd teavad ka valitsused sotsiaalmeediast ja oskavad kasutada seda kui kahe teraga mõõka. Nii et me leiame ka olukordi, kus valitsus tõmbab netijuhtme seinast või represseerib internetiaktiviste.
Hiinas kardetakse praegu väga tõsiselt uut Tiananmeni väljakut. Nad on olnud väga ettevaatlikud küsimuses, milline info netis liigub. Interneti tsenseerimise meetodid on vaevumärgatavad, kuid need jätkuvad ning aktiviste vangistatakse üsna süütutena näivate tegude eest, tühise valitsuskriitika tõttu.
Alguses on iga relv tõhus. Sotsiaalmeediat võib vaadelda kui organiseerumata inimeste relva. Kuid selle saab tasakaalustada ning valitsused saavad hakata end kaitsma ka sealsete tegevuste vastu.
Kuid Bahreinis ja Jeemenis on see praegu jätkuvalt oluline. Sotsiaalmeedia on üks põhiviise, kuidas inimesed saavad sealsetest sündmusteste teada, eriti Süüria puhul. Ajakirjanikke ei lasta reeglina Süüriasse, kuigi on üksikuid erandeid. Nii et kui mõningal tõendusmarterjalil õnnestub välja lekkida - mõnel digivideol -, siis annab see kohe ainest uudisteks.
Eestlasi huvitab alati Venemaal toimuv. Tegu on ju meie suure autokraatliku naabriga, kellega me jagame ühist minevikku. Miks püsib Venemaa režiim püsib, kuigi on näitajaid, mille kohaselt võiks ka nemad asuda demokratiseerumise teele?
Nad võiksid tõepoolest. Venemaa arenes 1990datel demokraatia suunas, kuid seejärel liikus tagasi. Seal on mitmeid põhjuseid, üks ilmselgelt nafta. Nafta võim on tõeliselt tähtis, see on võimaldanud valitsusel pakkuda teenuseid ja toetada majandust uskumatutel viisidel. Sarnast mustrit võib kohata Venezuelas. Ilmselgelt on nafta roll suur ka mitmes Aafrika riigis.
See on nn ressursineedus, mis on teada-tuntud fenomen üle maailma ning võimaldab diktaatoritel võimul püsida, isegi kui nad ei paku inimestele muud, näiteks sõnavabadust.
Lisaks, Venemaa üleminek läks omal ajal õnnetult – IMFi ja Maailmapanga toonased säästupaketid olid nii karmid ja neid suruti Venemaale peale niisugusel moel, et nüüd on inimestel tõepoolest vastureaktsioon.
Inimesed nägid, et demokraatiale üleminek tähendas ühiskondlike teenuste kärpimist mitmel erineval moel ning nad sidusid kaks asja omavahel. Inimesed ei näinud demokraatiast kasu tõusvat. See ei ole ka kunagi olnud Venemaa ajaloolise pärandi osa.
Lisaks oskas Putin lõigata kasu Tšetšeenia sündmustest, kasvatades nii rahvuslikke tundeid ning esitledes end jõulise liidrina. Duuma ja opositsioonijõud ei ole samas kunagi olnud väga tõhusad, ei organiseerumiselt ega võimu kasutamise poolest.
Seega, mitmed riigid saavad liikuda sammu edasi ning seejärel kaks tagasi. See on täiesti võimalik, areng ei ole ainult ühesuunaline.
Venemaa ümbruses on veel mitmeid põnevaid riike. Kuid kas ja mil moel mõjutab neid araabia kevad, on veel vara hinnata. Mitte keegi ei osanud ette ennustada Tuneesia sündmusi, nii et kes teab, mis hakkab juhtuma mõnes postkommunistlikus riigis.
PIPPA NORRIS
Sündinud: 10. juuli 1953 Suurbritannias
Harvardi Ülikooli politoloogialektor (USA), Sydney Ülikooli külalisprofessor (Austraalia)
Aastatel 2006-2007 juhtis New Yorgis ÜRO Arenguprogrammi demokraatliku valitsemise töögruppi
Tema teadustöö võrdleb demokraatlikke protsesse ja demokratiseerumist, valimisi, kultuuri ja avalikku arvamust, poliitilist kommunikatsiooni ja soopoliitikaid erinevates riikides üle maailma.
Tuntud esineja ja auhinnatud kirjanikuna on ta tänaseks avaldanud enam kui 40 raamatut.
Norris pälvis koos Ronald Inglehartiga tänavuse Skytte preemia, mida peetakse mitteametlikuks politoloogia Nobeliks. Varem on sama autasu saanud ka näiteks Rein Taagepera.
Allikad: AEF, pippanorris.com