Filmiarvustus «Hotell Transilvaania 3: koletuslik puhkus»: koletiste äraspidine reis

Kaades täispikast animafilmist «Hotell Transilvaania 3: koletuslik puhkus». Foto: Tootja foto

Tänapäeval ei ole enam nii, et kui on palav, siis ainus «toimub» koht on rand või küünitagune. Täispikka multifilmi «Hotell Tranislvaania 3» käis esimesel nädalal, rannailmast hoolimata, vaatamas 22 000 silmapaari ja see on tubli tulemus. IMDBs antud hinnangute järgi liigub seni kolmest filmist koosnev Transilvaania-sari kõigiti loogilist rada pidi – mida edasi, seda nõrgemaks –, kuid kolmandale osale antud 6,4 on siiski endiselt soliidne hinne ja multikas vastavalt võimetele vaatamist väärt.

Täiskasvanu silmadega lastefilmi vaadates teeksin ma üldistuse, et ameeriklaste arvates tähendab hea puhkus seiklemist Las Vegases ja korralikku tabletipidu. Filmid «Pohmakas» (produtsent Todd Phillips, 2009) ja «Viimane Vegas» (produtsent Jon Turteltaub, 2013) toetavad mu hüpoteesi.

Tegelikult on alati meeldiv, kui filmitegijad on ka publiku täiskasvanud osale mõelnud. «Hotell Transilvaania» lavastaja, vene päritolu Genndy Tartakovsky on lastefilmi toonud mitmeid teemasid, millega täiskasvanud praegu liiga palju tegelevad. Näiteks toidutalumatus: mis juhtub vampiiriga, kes on kogemata söönud küüslauku? Või tehisintellekti võimetus inimest mõista. Või lennufirmade turutundlik kokkuhoidlikkus. Arvestades, et selles filmis tituleeritakse kõige õnnelikumaks ja rõõmsameelsemaks tantsulooks Los Del Rio 1993. aasta hitt «Macarena», mäletavad tegijad veel aegu, kui pardatoitlustus oli iga lennureisi lahutamatu osa ja kohtingukaaslasi tuli ise päris-elust leida.