Teatraliseerunud pressifotograafia püüdleb Tõe poole

Uimastatud ja kinni seotud silmadega noor lõuna laimokkninasarvik ehk valge-ninasarvik lastakse kohe vabadusse Okavango deltas Botswanas, kuhu ta on toodud LõunaAafrika Vabariigist, et kaitsta teda salaküttide eest. Foto: Neil Aldridge

Kunagi hämaratel 90ndatel sattusime segastel asjaoludel pressifotograafi ette. Ta juhatas meid purskkaevu juurde ning ilma pikemalt selgitamata palus üles hüpata, põlved konksu tõmmata, käed laiali ajada ning triki sooritamise ajal tingimata kaamerasse vaadata ja nakatavalt naerda. Meile tundus see reportaažina vaimuhaiglast põgenemise kohta, talle seevastu rõõmsa kuvandina teotahtelistest noortest.

Olen hiljem säärast akrobaatilist klounaadi näinud arvukatel ajalehefotodel. See on üks paljudest visuaalsetest klišeedest, millega meediafotograafid loovad meile teatud kuvandit asjade seisust maailmas, millel «tõega» võib olla sama vähe pistmist kui minu naabril paavsti külaskäiguga. Ometi pean ajakirjandusfotograafiast väga lugu ning Balti jaama ootepaviljonis avatud näitus kasutab õigustatult eraldi žanrinimetust: midagi on antud fotograafias säärast, mida mujal ei ole.

Võib-olla on tema lummus sarnane ajakirjanduse enda võimega: põhinedes küll päriselul, luuakse selle põhjal pidevalt uusi jutustusi, asudes seetõttu dokumentaalse ja fiktsiooni meeldivas piiritsoonis. Kunstiline printsiip ei saa pressifotograafias kunagi võtta liiga pateetilisi vorme, kuna vahetu ning äärmiselt intiimne side tänase reaalsusega hoiab teda naeruväärsete liialduste ja õõnsa igavikulisuse-taotluse eest, ja samas pole see ka pelgalt dokument, kuna ajakirjanduses töötav fotograaf soovib reeglina oma fotodega midagi maailma kohta ka väita − ja seda muuta.