Millised nõudmised inimestel elule on!

Irja Kass on alati tahtnud kirjutada raamatut – nüüd tegi ta oma vana unistuse teoks, ning irooniliselt on ta öelnud, et ehk selleks tal oligi vaja kõike seda, mis temaga Taimaal juhtus.

FOTO: Erakogu

«Kui ma vahel näen reportaaže töötutest, vaestest või muidu keerulise saatusega inimestest, kus kasutatakse selliseid sõnu nagu «eksistentsiaalne hirm», siis mõtlen, mitte küll kiuslikult, aga ma mõtlen: siin on definitsiooniviga – nemad ei pea ju mitteeksisteerimist otseselt kartma,» kirjutab Lõuna-Saksamaal elav Irja Kass (39) oma vastilmunud debüütraamatus «Kuidas ma lähen».


Kirjanike perest – Asta ja Kalju Kassi tütar, Kristiina Kassi õde – Irja ise teab, mida see sõnapaar tähendab: tema enam terveks ei saa, mõne prognoosi järgi ei tohiks ta enam üldse elus olla. Aga on, ja kirjutas  autobiograafilise raamatu oma Taimaa-reisist. Surmahaige inimese eluterve raamatu, vaimuka, hoogsa, muidugi valusa.

Lugege ja nähke, kui palju on enamikule meile antud luksust vinguda pisiasjade pärast – lapse kehv tunnistus, boss kiusab, majanduslangus. Hüüatus pealkirjas pärineb ka Kassi reisiraamatust.

Esimene küsimus, mis lugemise järel tekib: kuidas teil läheb?

Aitäh, praegu pole hullu, peale väsimuse ja paari pisijama. Kuu-pooleteise eest oli seis viletsam – erinevad keemiad polnud mõju avaldanud ja tundus, et hakkame kodinaid kokku panema. Aga mu uus keemia, tablettidena, mõjub tõhusalt. Muidugi, nagu ikka, vaid mõneks ajaks, vähirakud ju õpivad. Minule on kõik võit, kuu aegagi. No parem ikka rohkem, olen ju ahnepäits.

Raamatu kirjutasite hingelt ära rääkimiseks sõpradele. Miks otsustasite siiski avaldada?

Selle reisi kohta ma lihtsalt pidin kõik ära kirjutama. Asi oli nimelt selles, et üha enam rahvast sai teada, et Irjal on Taimaal mingi õudne jama, aga keegi ei saanud sotti, mis minuga seal toimus.

Koju jõudes olin täiesti teises maailmas, mehelegi ei suutnud midagi rääkida, kukkusin poole sõna pealt nutma ja röökima. Kommunikatsioon oli puudulik ja hakkasin kartma, et jäängi kiiksuga.

Kui aga avastasin, et suudan kirjutada, oli mul pääsetee. Otsustasin mitte teha lühikokkuvõtet à la «oli kole, aga enam ei ole, nüüd olen kodus ja kõik on korras». Kirjutan kõik täpselt ära, kustutasin hirmsad reisikogemused ükshaaval kirja teel.

Avaldamise mõte algul hirmutas, kuigi mitmed ütlesid, et sa lausa pead sellest raamatu tegema, sellist pole enne olnud. Rõõmustasin kiituse üle, aga raamat reedab täielikult mu
siseilma ja mõttelaadi, nii ei kujutanud ette selle ilmumist. Aga kärbes oli kõrvas.

Kui tuli järjekordne halb uudis, et keemia jälle ei mõju, saatsingi käsikirja paarile kirjastusele. Et kui raamat, siis tahaks seda ise ka näha, mis ma pos­tuumsega ikka teen.

Mul oli eelarvamus, et raamat sobib kitsale inimesteringile, inimestele, kel on sama diagnoos – vähk. Lugemise järel leian, et see sobib inimestele, kel on sama diagnoos – elu.

Saan teist täiesti aru. Loomulikult ei kipu keegi kirglikult vähiraamatuid lugema, eriti kui pole teemaga seotud. Mingit vähiraamatut ei viitsinuks ka mu lähedasimad sõbrad lugeda. See polegi aga vähiraamat, vaid ühe Tai-reisi kiri, kusjuures reis oli suht jube, ja siia-sinna pudeneb midagi mu elust kah, koos vähiga, nagu ta mul on, sest teist pole võtta.

Minul sadistlikke kalduvusi pole, ja kui inimesed minu üllitist lugedes igavlema peaksid, oleks see ju ka piinamine.

Mis metastaaside diagnoos muutis?

Vähidiagnoos keerab alati elu pea peale, kui aga diagnoos on «ravimatu», toimub lisaks üks suur muutus – tulevikuperspektiivi äkiline kadumine.

Võllanalja tehes võib öelda, et selleski on midagi head, üks hirm vähem – see, et haigus võib kunagi tagasi tulla –, ja pealegi ei pea enam pensioni pärast muretsema. Häid külgi leiaks rohkemgi.

Muidugi muutub lõpliku diagnoosi hetkega kõik, ja algul tundus arsti ütlus «elage lihtsalt samamoodi edasi» mõnitamisena. Aga ega hommikust õhtuni saa nutta, rikub ju ülejäänud niigi vähese eluaja ära.

Niisiis on elu minu jaoks see, mida ma teen, kuni suren, või kuni tervis lõplikult üles ütleb, ja enamiku aega ei elagi ma veel väga halvasti.

Ses suhtes ei erine ma praegu palju tervetest. Oma imelikud faasid käivad kõigil peal, ka minul.

Üsna algul ütlete, et «mu lugu pole üldse nutuväärt, pigem vastupidi», samas tunnistate, et harva olete elus nii palju nuttu löristanud, kui seda kirjutades (ja hoolimata soovitusest löristasin minagi lugedes.) Rääkige palun selle kirjutamisest.

Palun vabandust, kui löristasite (aga kas natuke naerda ka ikka saite, see huvitaks mind rohkem?). Ma ei saanud neid päris jubedaid või kurbi kohti välja võtta, need kuulusid asja juurde.

See kirjutamine oli minu jaoks täiesti uus, väga intensiivne kogemus, ma pole seda varem sel kombel viljelenud, kuigi ise mõtlesin, et äkki võiks, et ma vist isegi natuke oskaksin. Ma kirjutasin jutti umbes nädal aega nagu hull, kuni kõik tähtsam sai vähemalt skeletina kirja pandud, pärast pidin seda vaid täiendama ja kõpitsema.

Vahepeal kirjutasin maast ja ilmast kah, et mitte liiga jälle Taimaale ära kaduda, vaid et vähemalt üks jalg ikka kindlal pinnal oleks.

Osa kõrvalistest seikadest on raamatusse ka jõudnud, aga mitte nii päris pilla-palla kui algul.

Fanny de Sivers on öelnud, et surm on midagi, mida inimesed kultuurist välja tõrjuvad: rääkides surmast räägitakse küll surmaga seotud rituaalidest (matused, peied), aga mitte surmast endast. Ometi me kõik läheme sama teed, de Sivers nimetab surma seikluseks (PM 27.10.05). Oleks teil lihtsam elada, kui inimesed räägiks surmast vabamalt?

Eks seegi ole tänapäeva Euroopa ja üldse heaoluühiskonna tunnus, et surm pole igapäevateema. Esivanemate kolbad pole meil iial toalaes rippunud nagu mõnel loodusrahval, oleme surma vallas läbinud umbes sama arengu, mis enamik Euroopast.

Sõdade ja katku ajal murrab surmateema uksest ja aknast sisse, juba kvantiteedi pärast, aga kas me seda tahame? Mis küsimused ühiskonnas kerkivad, on loomulik protsess, ei saa ju vägisi kuulutada, et nüüd hakkame rohkem surmast rääkima. Saan aru küll, miks sellest eriti rääkida ei taheta. Surm on, jah, elu osa, aga samuti on hirm surma osa.

Surm võib seiklus ollagi, aga mina kannatliku inimesena jõuaksin sellega oodata, loobuksin sellest järgmise neljakümne aasta jooksul täiesti.

Asjaosalisele endale pole surm elu osa, vaid elu lõpp, seda on raske lõdvalt võtta.
Enda surmaga seistakse üksi silmitsi, ükskõik kui palju sellest eelnevalt räägitaks. See on täielik müsteerium ja jääbki selleks. Samamoodi nagu elu on müsteerium, aga isiklik elukogemus on meil vähemalt mingil määral olemas.

Kirjutate: «Ma arvan, et paljud inimesed, kes on hirmsaid asju üle elanud ega vaata neid kunagi distantsilt (võib-olla nad ei oska lihtsalt vilistada), ei pääse sellest traagika-lõpmatuse-spiraalist või Möbiuse lehest või millest välja ja on alati kurvad ja õnnetud.» Palun õnnetuile üks nipp, kuidas õppida vilistama.

Vilistamise või laulmise all mõtlen ma seal huumorit, mis minu puhul aitab hirmu eemale peletada, kui asjad liiga hulluks kätte lähevad. Naljaviskamine vähendab alati aukartust hirmuäratavate teemade ees. Aga huumor pole minu jaoks nipp, vaid eluvaade, mida on alati raske muuta, ja ega igaüks pea ega tahagi asju nii näha nagu mina.

Kindlasti on inimesi, kellele minu huumor raamatus tundub ketserlusena. Ja ega mul endalgi alati naljatuju ole, tõeliselt raskeid hetki jagub küllaga. Enesereflektsioon on küll aeg-ajalt kõigile soovitatav, see on esimene samm, et ennast ja oma olukorda huumoriga saaks  võtta.

Üks raamatu tugevusi ongi rääkimisviis, süsimust huumor. Mis viimati – kasutades te enda väljendit – kõõksudes naerma ajas?

Oh, nii primitiivne asi, et ei kõlbakski lehte panna. Nõuan ise kõrgemat huumoritaset teistele jutustamiseks, aga see oli viimati, tähendab eile (23.12 – toim), seega räägin siis selle.

Mul olid külalised, väntasime sünnipäevavideot ühe sõbra 40. sünnipäevaks. Tegime oma arust terve õhtu jõle head pulli, nii et tuju oli kõigil hea. Igaüks, kes uksest sisenes, libises ühe põrandakoha peal ja ütles: sa pead sellega midagi ette võtma, mõni veel kukub. Mina ütlesin «jaa-jaa, võtan jah».

Kui tõttasin viimasele külalisele ust avama, lendasin ise seal täies pikkuses selili. Kõige lihtsakoelisem slapstick, mis kõigile palju nalja pakkus, mulle endale kah.

Kas inimesed kipuvad vinguma tühiasjade pärast?

Ega ma õilis erand ole, kes vingub üksnes siis, kui tõesti mõjuv põhjus on. Põhimõtteliselt pole ju paha, kui vingutakse tühiasjade pärast, kuna suuremaid asju pole.

Kahju on vaid, kui seda ei tasakaalustata sama tühiste asjade üle rõõmustamisega. Pisiasjade üle vingumine on hea elu tunnusmärk, ja mina soovin kõigile head elu.

Raamatul on kindel raamistik, kaheksa päeva Taimaal, teie paradiisis, mis osutus põrguks. Reisite üldse palju, kuna «reisimine pikendab minu elu, sest mida rohkem sa koged, seda rohkem elad». Mis on teie võimsaimad kogemused?

Ega ma mõtlegi selle all eriti võimsaid kogemusi, aga kui võimsatest rääkida, siis on näiteks looduselamused, kus end pisitillukese ja tähtsusetuna tunned, muidugi just sellised.

Aga muidu pikendab kõik võimalik minu elu, vahel pisiasjadki, mis midagi annavad, lihtsalt mingil moel ilusad on, või kuidagi üllatavad või köidavad, mitterutiinsed kogemused, seega püüan lihtsalt olla avatud värsketele kogemustele, olgu need esmapilgul nii tühised kui tahes.

Ma tajun neid paremini kui varem, aga üht-teist jääb kindlasti minulgi kahe silma vahele. Reisidel juhtub igatahes alatasa midagi, ja ka äpardused võivad rikastada.

Kui lugeja seda intervjuud loeb, olete teie juba Kuubal. Head reisi!

Aitäh!

Uus raamat


Irja Kass
«Kuidas ma lähen»
Varrak, 2008
240 lk

Kommentaar

Toomas Väljataga

SA Kultuurileht juhatuse esimees

Pelgasin, et mind ootab katsumus nn pisarakiskuja näol. Esimesed mulle saadetud 60 lehekülge muutsid meelt. Katkend oli haarav ja aus, mu eelarvamused osutusid kohatuks. Palusin kohe autorilt kogu käsikirja ja kui see tund hiljem kaaskirjaga – «Eks lugege, ega mul kahju ei ole» – tuli, oli päev sisustatud.



Autor kirjutab ladusalt ja hästi loetavalt. Karisid, mis sellise teema käsitlemisel oleksid kerged ette jääma, on Irja Kass vältinud. Tunnistan, et olin pärast lugemist segaduses: ei saanud isegi aru, mis mind nii köitis. Kas skandaalihimuline elevus nii lähedalt näha teise inimese kannatusi, millest mul seni ettekujutus puudus, või see kadedakstegev viis, kuidas autor suudab oma olukorraga toime tulla.



Nii ehk teisiti oli tegu elamusega, millest mõni episood ja õhustik käivad minuga siiani kaasas. Kui viimaseil kuil on aususe ja hoogsuse latt seatud Mihkel Raua romaani järgi, siis Irja Kassile pole see tähis kättesaamatu – midagi on neis sarnast, samas on raamatud väga erinevad.

Tagasi üles