Abstraktsionismi kuninganna saabus oma näitusele sinises

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lola Liivat tuli oma loomingu ülevaatenäitusele suvekodust Võrumaalt. Teda jäi ootama pooleli maal, millega ta ütleb hüvasti suvele.
Lola Liivat tuli oma loomingu ülevaatenäitusele suvekodust Võrumaalt. Teda jäi ootama pooleli maal, millega ta ütleb hüvasti suvele. Foto: Laila Kaasik

Reede õhtu, tund näituse «Vaimu vastupanu» avamiseni. Sinises kostüümis ja samas toonis käekotiga Lola Liivat istus Tartu kunstimuuseumi teisel korrusel suurimas saalis tugitoolis, mille taga seinal torkab maalide reas silma samuti mitut moodi sinine värv. Ja punane ka. Need on tema lemmikud.

«Need on tõesti minu värvid,» ütles Lola Liivat. «Minu õpiajal oli üleannetu kasutada külma koloriiti, lillad toonid olid päris halvas kirjas. Sinisel on minu jaoks palju väärt tähendusi. Sinine on ka Eesti värv. Olen lapsest saadik olnud suur patrioot, Eesti asi on mulle kõige tähtsam asi. Punane tuleb juurde, sest sinine jääks üksi deklaratiivseks. Ja ainult kahe juurde ma ei jää.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles