Maailmas on üleinimlikult palju muusikat, sealhulgas üleinimlikult palju head muusikat. Me oleme muusikasse uppunud, seda tuleb iga päevaga ainult juurde. Rõõmu kogetust ja kogetavast varjutab pidevalt kahetsus selle pärast, et nii palju on ja – mis peaasi! – jääb kogemata. Juurdetuleva muusika hulk ning järelejäänud elupäevade suhe kaldub iga uue sekundiga viimase kahjuks. Nagu kirjutas Artur Alliksaar: «mu süles on maitsmata jäävate viljade varisevad viljavihud».
Olen aastatega jõudnud üha enam veendumusele, et parim viis uue muusika degusteerimiseks ning elava muusika sees elamiseks on käia muusikafestivalidel. Iseäranis neil, mida pole suunatud ja korraldatud kuidagi korporatiivselt ning utilitaarselt (lähtudes plaadifirmade ja promootorite ärihuvidest ning selgest ja ühemõttelisest soovist teenida kasumit, mis tingib paratamatult orienteerumise «keskmisele» maitsele, mis on enamasti vähenõudlik). Mina käisin tänavuse muusikasuve lõpetuseks Punktfestivalenil.