Muusikateos elab senikaua, kui keegi teda remiksib?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Remiksimise praktika põhineb suuresti esteetilise taaskasutuse printsiibil ning otsib uusi ja huvitavaid kokkukõlasid naturaalsete instrumentide ja arvutiga digitaalselt tekitatud sünteetiliste helide vahel, viies taaskasutuse ja improvisatsiooni täiesti uuele tasandile.

FOTO: Petter Sandell

Maailmas on üleinimlikult palju muusikat, sealhulgas üleinimlikult palju head muusikat. Me oleme muusikasse uppunud, seda tuleb iga päevaga ainult juurde. Rõõmu kogetust ja kogetavast varjutab pidevalt kahetsus selle pärast, et nii palju on ja – mis peaasi! – jääb kogemata. Juurdetuleva muusika hulk ning järelejäänud elupäevade suhe kaldub iga uue sekundiga viimase kahjuks. Nagu kirjutas Artur Alliksaar: «mu süles on maitsmata jäävate viljade varisevad viljavihud».

Olen aastatega jõudnud üha enam veendumusele, et parim viis uue muusika degusteerimiseks ning elava muusika sees elamiseks on käia muusikafestivalidel. Iseäranis neil, mida pole suunatud ja korraldatud kuidagi korporatiivselt ning utilitaarselt (lähtudes plaadifirmade ja promootorite ärihuvidest ning selgest ja ühemõttelisest soovist teenida kasumit, mis tingib paratamatult orienteerumise «keskmisele» maitsele, mis on enamasti vähenõudlik). Mina käisin tänavuse muusikasuve lõpetuseks Punktfestivalenil.

Punktfestivalen toimub Lõuna-Norras u 90 000 elanikuga Kristiansandis alates 2005. aastast. Tegu on kolmepäevase suhteliselt kammerliku butiikfestivaliga, millel Eestis hetkel kahjuks analoogi ei ole. Punktil üles astuvad artistid tegutsevad üldistatult klassikalise muusika, džässi, elektroonilise tantsumuusika, rahvamuusika, (proge)roki ja r’n’b vahelisel eikellegimaal, liikudes suhteliselt kompleksivabalt žanrite vahel, katsetades erinevaid kõlavärve ja kokkukõlasid.

Ainus, millest kõik minu tänavu festivalil kuuldud artistid hoolimata oma vabameelsusest üksmeelselt hoidusid, oli poptunnetusega elementide lisamine oma loomingule. Kui muidu käidi nii plaanipäraste esteetiliste avantüüride kui ka improvisatsiooni käigus vabalt üle žanri- ja stiilipiiride, justkui ignoreerides (teadmist) nende olemasolust, siis popiliku esteetika leviala piir näis olevat kõigile hästi teada ning selle ületamist tundus takistavat teatav esteetiline tabu.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles