Juurikas. Suur pangarööv

Mart Juur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allan Hmelnitski joonistus
Allan Hmelnitski joonistus Foto: Allan Hmelnitski

See pidi olema lihtne ja kiire ots. Hops sisse, hops välja ja minema. Olime põhjalikult luuret teinud, teadsime, kus asuvad valvekaamerad, millal turvamehed ja tellerid lõunapausil ja tualetis käivad, ja mis kõige tähtsam – kus raha hoitakse ja kuidas rahale ligi pääseb. Janek polnud varem seifi muukinud, ta arvas, et saab 30 sekundiga hakkama. Sellest piisas, plaani järgi oli aega täpselt seitse minutit, et operatsiooniga ühele poole saada.

See pidi olema lihtne ja kiire ots ja täpselt selline ta oligi. Kell 11. 02 tormasime panka sisse, mustad maskid näos ja püstolimaketid käes. Kontorijuhataja loovutas punnimata hoiukambri võtme, öeldes et rahu, poisid, rahu – mitte keegi ei taha haiget saada, see on ju ainult raha.

Seif avanes 24 sekundiga, 6 minutit hiljem olime autos ja lahkusime kesklinnast. Postkontori juures sõitsid vastu kaks politseiautot, vilkurid peal ja sireenid huilgamas. Lauri lasi telefonist muusikat, röökisime kooris: „Ma ei viitsi väga rääkida enam, võtan jope, tellin takso, hüppan peale, sina ka!“ Suur pangarööv oli tehtud.

Probleemid algasid hiljem.

Mitte siis, kui isa käest pragada saime, et olime liiga kauaks linna peale jäänud. Isa ei keela autot kunagi, me rallime Toyotaga pidevalt ringi, lihtsalt täna oli tal tekkinud vajadus ühe kiire asja pärast ootamatult töö juures käia. Aga isal oli tõesti kiire, seetõttu jäi kriitiline sõnavõtt lühikeseks nagu suvine äike, mis teeb paar kõva pauku ja vajub varsti ära.

Probleemid algasid siis, kui olime saagi teisele korrusele tassinud ja üle lugenud. Oh sa tuline muna küll. Kuus spordikotti raha täis. Kokku üle seitsme miljoni euro. Rohkem, kui me arvasime. Kust meie pidime teadma, et eelmisel päeval oli börsil sadama aktsiatega aktiivselt kaubeldud?

„Mis see siis teeb?“ toksis Janek kalkulaatorit ja jäi tulemust imetlema. „Jätkub meile kõigile!“

„Nagu kokku leppisime – kolmandiku anname vanematele, tänutäheks vaeva eest, mida nad meie kasvatamisel pidid nägema,“ ütlesin mina.

„Jah, ega see nali ei ole, kui kolmikud sünnivad,“ ohkas Lauri.

„Eriti veel sellised mürakarud nagu meie,“ ütles Janek. „Emal ja isal oli palju muret, kui meist murdeeas filatelistid said.“

„Mäletan, kuidas ema nuttis, kui minu esimest margialbumit nägi,“ ütlesin mina. „Isa rahustas ta õnneks kiiresti maha, ütles, et eks me kõik ole noorest peast lollusi teinud. Ta ise olevat keskkooli ajal raju elu elanud, olevat olnud numismaatik ja mälumängur, õppis esperantot ja tegeles rahvatantsuga.“

„Rahvatantsus nad kokku saidki,“ teadis Janek. „Isa ei osanud üldse tantsida, tema koordinatsioon ja rütmitunne oli null, pidevalt tallas ema varvaste peal.“

„Rahvatants on lahe!“ ütles Lauri ja pani telefonist muusikat. Tantsisime kaerajaani ja röökisime kooris:

„Cappuchino lõhna peale tõuseb päike, mina ka! Sa lähed kindla peale välja, mina ka!“

„Aga me ei saa nende osa korraga kätte anda,“ ütlesin mina, kui olime pisut rahunenud. „Vanemad saavad kohe aru, et see raha pole ausalt teenitud. Tuleb anda natukesehaaval, et nad midagi kahtlustama ei hakkaks.“

„Ega me ise ka ei tohi laia lehte mängima hakata ja linna peal rahapakke lehvitada,“ arvas Janek. „Peame kulutamisega väga ettevaatlikud olema, vähemalt esialgu. Inimestel tekib kohe küsimus, kuskohast tantsu­akadeemia dotsendi lastel sellised summad tekkisid.“

„Tundub mõistlik,“ noogutasin mina. „Kus me varandust hoidma hakkame?“

„Peidame ära!“

„Kuhu?“

„Sinu tuppa!“

„Ei, minu tuppa küll ei peida. Ma ei julge sellise rahahunniku läheduses magada. Järsku tulevad röövlid!“

„Tõsi jah,“ ütles Janek. „Kristjanil on õigus. Sellist summat kodus hoida ei ole turvaline.“

„Kaevame aeda augu ja matame raha maha!“

„Naabrid näevad.“

„Kaevame öösel!“

„Vahet pole. Ikka võib mõni näha. Ja kui vanemad näevad meid öösel kolmekesi aias auku kaevamas, siis seda kahtlasem see asi tundub. Mis me neile ütleme?“

„Ütleme, et teeme peenraid.“

Midagi nii lolli võib ainult Lauri öelda ja Lauri seda ütleski.

„Mulle mahamatmise idee ei meeldi,“ ütlesin mina. „Ma tahan, et raha oleks kindlas kohas, kus keegi kallale ei pääse. Ma ei taha kogu aeg aias valvet pidada.“

„No siis jääb ainult üks võimalus,“ ütles Janek. „Tuleb raha panka panna. Pangas ei käpi teda keegi.“

Isa oli töö juurest tagasi jõudnud ja jätkas lõunauinakut. Ei hakanud tuntud tantsupedagoogi tülitama, lõime Toyotale hääled sisse ja kimasime tuttavat teed tagasi. Postkontori juures olid kaks politseiautot ninapidi kokku põrutanud, nägime politseinikke masinate juures tammumas ja üksteise võidu alkomeetrisse puhumas. Täpselt kell 12.47 astusime panka sisse ja võtsime järjekorranumbri.

Raha arvelepanek pidi olema lihtne ja kiire operatsioon, aga ta ei olnud seda mitte. Seitsme miljoni ülelugemise peale kulus ilmatu aeg, siis veel oli jama Janeki ID-kaardiga, mis osutus kehtetuks. Lõpuks ometi said vajalikud toimingud tehtud. Andsime varanduse kontorijuhataja kätte, kes pidi selle turvakambrisse hoiule viima. Ta kinnitas, et raha on kindlas kohas ja igaüks, kes seda pihta panna üritab, saab kõvasti haiget. Aga kviitungit printides pani võllaroog paugu:

„Sularaha sissemakse puhul võtab pank teenustasu 10% summast, minimaalselt 3 eurot. Teie sissemaksest teeb teenustasu natuke rohkem kui 700 000 eurot.“

Üritasin vastu vaielda:

„Kuidas te julgete? See on röövimine päise päeva ajal!“

Aga kontorijuhataja ütles:

„Rahu, poisid, rahu! Ärge erutuge. See on ju ainult raha. Kas tahate haiget saada?“

Ja oligi hunnik eurosid läinud, justkui Siim Kallas oleks keelega tõmmanud! Sõitsime vaikides koju, tuju oli sitemast sitt, Nublu pläägutamine ajas närvi. Lauri murdis telefoni pooleks ja viskas tükid aknast välja.

„Seda asja meie nii ei jäta,“ ütles Janek. „Kaebame emale ära!“

Sularaha lugemine.
Sularaha lugemine. Foto: Liis Treimann

tõehetk
„Läti õlu on väga hea.“
Kersti Kaljulaid

Ainult digilehes
Mart Normet tegi maailma­koristuse päeva raames oma voodi ära.
***
Kroonika pahandab Ott Leplandiga.
***
Tauno Kangro valas Michel Sittowi maalid pronksi.

Viimane veerg

Türgi ralli järelkajad
Eelmisel nädalavahetusel toimunud Türgi ralli pakkus autospordisõpradele tuliseid emotsioone. Tänaku ja Järveoja nakkav eeskuju innustas rallisõpru oma masinaid ekstreemsetes oludes testima.
Põlva maakonnas keegi tuntud rallimees murdis 9. kiiruskatsel õõtsa ja üritas seda sõidu pealt vahetada. Järgmisel katsel vajus teelt välja, kiilus puu ja teevalli vahele ning põgenes varastatud mopeedil sündmuskohalt.
Üks Valga maakonna kuulsamaid roolijumalaid kaotas 2. katsel mobiiltelefoni ja rammis bussipeatust, 3. katsel lõhkus tagadiferentsiaali, mistõttu auto muutus esiveoliseks kabrioletiks. 5. katsel purunesid rehvid, 6. katsel põrkas auto kokku teeserval mäletsenud lehmaga ja murdis vedrustuse.
Pärnus lõhkus üks kohalik motosportlane liidrina kihutades rehvi, sigaretisüütaja ja autostereo, lisaks purunesid esi- ja tagadiferentsiaalid, mille tõttu auto muutus rusuhunnikuks.
Rapla kohalik Thierry Neuville lõhkus 8. katsel istmepolstri, vedrustuse ja lõhnakuuse ning pidi viina järele mineku katkestama.
Harjumaal üks tugev rammumees painutas 3. katsel roolivarrast ja hammustas rehvist tükke välja.
Samal ajal Tallinna kesklinnas lõhkus ebakaines olekus soomlane tagarehvi ja kurtis oma abielu hüdraulikaprobleemide üle.
Läänemaal painutati 9. katsel roolivarrast, 11. katsel kurdeti muret tagumiste amortidega ning oldi hädas vedrustuse ja pidamisega. Hiljem leiti auto tagaistmelt paljas naisterahvas, kes luges kaarti.
Lääne-Virumaal põrutas kohalik autospordiäss 10. katsel kurvist välja ja jäi kõlkuma pankranniku servale. 20 minutit hiljem nähti teda Võsu baaris muusika saatel tantsimas.
Hiiumaal möödus nädal rahulikult, välja arvatud juhtum Käina vallas, kus naabersaarelt paadiga saabunud postiljon murdis oma abikaasale truudust, kuid pidi katkestama turborikke tõttu, mille põhjustas armukese ootamatult koju saabunud abikaasa.
Tartus jättis 2. kursuse semiootika­tudeng teadmata põhjusel õppingud pooleli, tema matrikkel läks põlema ja süütas ranitsas olnud töövihiku. Tudeng põgenes Emajõe Ateenast tuntud Tallinna diskori auto pagasiruumis istudes.
Kõigil neil ja paljudel teistel on nüüd võimalus politseiameti luksusjahil oma saavutuste üle järele mõelda.

Kuno Jackson- Kukeseen kunstiteadlane

Venemaa on suudlevaid tudengeid täis
Venemaa teeb kõik, et maailmas segadust ja paanikat külvata. Nüüd on Kremli häkkerite küberrünnaku ohvriks langenud Eesti parim loomaskulptuuride autor Mati Karmin. Venelased kopeerisid Tartu raekoja platsil asuva “Suudlevate tudengite” kuju ja tegid sellest hulga koopiaid, mis saadeti Kremli trollivabrikusse. Küberrünnaku tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata, nüüd on terve Venemaa suudlevaid tudengeid täis.
Tudengeid on nähtud suudlemas Moskvas, Peterburis, Jaroslavlis, Novgorodis, Pihkvas, Rostovis Doni ääres, Saratovis ning paljudes teisteski linnades. Lisaks linnaväljakutele ja tänavatele suudlevad miljonid Vene tudengid ka ühiselamutes ja õppeasutustes. Nad suudlevad isegi trollibussides, trammides ja metroos.
Vähe sellest! Peale tudengite on suudlemas nähtud täiesti tavalisi venelasi, kel pole kõrghariduse omandamise plaanigi. Ekspertide kinnitusel suudlevad juba isegi alg- ja keskharidusega venelased.
Et tegemist on Mati Karmini plagiaadiga, tõendab kasvõi see, et vihmase ilmaga hoiavad paljud suudlevad venelased pea kohal vihmavarju. Suudlemise idee eest ei ole Karminile makstud punast kopikatki.
Suudlemine pole ainus asi, mille venelased on Mati Karminilt varastanud. Nad varastasid ka Karmini sea idee. Karmini tehtud siga on kuulsaim Eesti seaskulptuur Tartu turuhoone ees. Nüüd on terve Venemaa selle eeskujul notsusid täis, kes teevad süütu näoga röh röh, aga autoritasust ei taha kuuldagi
Venemaa hoiab Mati Karmini tegemistel hoolega silma peal. Vene sõjaväeluurele piisas, et näha silmanurgast paari Mati Karmini poolt vanadest meremiinidest valmistatud skulptuuri, kui seegi idee pihta pandi. Vene sõjatehastes anti täiskäik ning asuti samuti meremiine kokku klopsima, jälle Matile kopkatki maksmata.
Venelaste jaoks on Mati Karmin suur kumiir ja õpetaja. Nad jälgivad pingsalt, mida Karmin teeb, ja viksivad pidevalt tema pealt maha. Aga maksta nad heade ideede eest ei soovi! Venelaste kelmuste tõttu on Mati Karmin kaotanud tohutud hulga raha, mille kättesaamine Venemaalt on ääretult raske protsess.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles