Emade hirmu summa

Sigrid Kõiv
, Arteri juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ütle, et oled minu»,
«Ütle, et oled minu», Foto: Raamat

Ma mäletan, et kui vaatasin oma vastsündinud tütrele näkku, siis taipasin, kui absurdsed oleksid tegelikkuses kõik seebiooperlikud süžeed laste äravahetamisest sünnitusmajas, sest enda oma tunneb iga ema ära ka tuhandete samanäoliste seast.

Elisabeth Norebäcki esikpõnevikus «Ütle, et oled minu» tuleb psühhoterapeut Stella juurde noor, oma äsja surnud isa leinav Isabelle ja loomulikult tunneb Stella ta kohe ära – see on tema aastaid tagasi kaduma läinud beebi. Nii ei olegi küsimus selles, kas Stellal on õigus või mitte, vaid selles, kuidas ta Isabelle päritolu tõestada suudab.

Kerge see muidugi olema ei saa, sest Isabellel on juba ema – Kerstin, kellelt ei saagi nõuda, et ta oma tütre mingile maanilisuse keerdtrepist allakäigu teel olevale hingeinsenerile loovutaks. See raamat räägibki rohkem hullumisest ja hullusest kui põnevast otsinguloost.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles