Vikerkaar loeb. Seal, kus lõpeb asfalt. Pildikesi lollide ja kurjade maainimeste elust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andrus Kivirähk jutukogu «Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel» esitlusel 14. septembril.

FOTO: LIIS TREIMANN/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Pealkiri on muidugi ülekohtune ja kitsendav. Igaks juhuks palun vabandust nii Kivirähki kui ka maainimeste käest.

Väga paljudes siinsetes juttudes askeldaksid ringi justkui vanad tuttavad «Rehepapi» tegelased, aga lihtsalt nüüdisaegsel, mütoloogilisest ajatusest alasti kooritud maastikul. Ja sedasi, säärase alibita mõjuvad nad miskipärast küll üsna võikana, aga samas üheplaanilisena. Võib-olla on nipp ka selles, et eriti rõhukalt domineerivad sellised lood kogumiku esimeses pooles, andes nii-öelda häälestuse kogu raamatule.

Kuid sel juhul võiks ehk ka kriitikul olla vabadus koorida need tegelased ja süžeed omakorda kas või eksperimentaalselt lahti kaitsvast groteski-koorikust ja vaadelda neid nii-öelda kui ainestikku ja tüpaaže reaalsel ja päevakajalisel taustal. Otsekui oleksid nad «päris». Mida me siis näeksime?

Paks ja nõme puiduärimees ning oma maahäärberis krokodilli kasvatav margariinivabrikant. Tihedalt nõgestesse kasvanud bussipeatused, kus lootusetult luusivad peksunäljas ossid (kõnealune lugu võiks kanda samahästi ka pealkirja «Aiku ja Pets pärast maailmalõppu»). Siinselt näljapalgalt Soome tööle igatsevad maanaised, kes nii külaliputaja küüsist kui ka rahvatantsuringist õnnelikult pääsenuna viimases meeleheites püüavad viskuda kaheksajalgsete tulnukate limaseisse haarmeisse. Provintsilinna ullikesed... (Muide, «Väikelinna hirmsates saladustes» jälle jääb fantaasia veel mõnevõrra leebekski. Ju ei tunne autor piisavalt elu... Olen sarnasel sotsiaalkultuurilisel maastikul märganud ka tunduvalt sürreaalsemaid kujusid.) Teadagi, stereotüüp on groteski ema.

Kivirähki värske raamatu juttudest on «Inimväärne elu» mõne aasta eest samanimelises paarisrakendis koos looga «Üks veski seisab vete pääl...» kaante vahel juba ilmunud. Tookord seda arvustades on Priit Hõbemägi kokkuvõtteks öelnud: «Kivirähu satiir on kange ja rohumaitseline nagu klõmm Jägermeisterit. Terviseks!» (Eesti Ekspress, 30.09.2015). Siin köidab tähelepanu mõiste «satiir». Eks ta ole, kuidas kellelegi.

Nimelt minu arusaamist mööda on satiir midagi, mis töötab täiel jõul alles siis, kui tal on vääriline vastane. Nii et sellest vaatepunktist jääks selles klõmmus kraade justkui napiks. Liiga ohutu objekt võtab naljalt alati maha sisemist pinget ja keerab vunki vähemaks. Naerda Uuraku Vello üle pole päris see, mis naerda – näiteks – Jumala üle. Muidugi on naljal oma teed ja tavad, mis inimvaimu üllatavad: samahästi võime öelda näiteks, et ei-ei, tegelikult naerdakse ju hoopis maainimestest loodud stereotüüpide üle. Kuid selles minu jaoks probleem ongi, et siin raamatus justkui ei hakkaks groteskimootor iga kord päris sellisel võimsusel tööle, et seegi keerd esile saaks tulla. Lisaks viskab vahel ruumitäiteks sisse niisama pajatust jne.

Kohati hakkab maalitud pilt meenutama pigem Kanal 2 uhiuut postapokalüptilist telesarja «Teine võimalus» Tuleviku külast ja mis salata, autorihoiak lähenema sealse «näidendi näidendis» küünilisest produtsendist tegelasele. Või püüdes seda kõike teise kandi pealt öelda: kui kirjanik on kord juba samasugusest lähteolukorrast tõukudes kirjutanud midagi nii suurejoonelist ja tõeliselt võimast nagu «Romeo ja Julia» (2003), kas siis äkki selle valemi järgnevad lõdvema käega arendused ei mõju nagu veidi jantlike lahjendustena?

Muidugi – tehniliselt on Kivirähk ikka Kivirähk edasi. Sihipäraselt teostatud empiiriliste enesevaatlustegi käigus täheldasin, et kõik konventsionaalsed naerulihased saavad minimaalse normtoonuse garanteeritult kätte. Ja niipea kui grotesk olmest kõrgemale tasandile tõuseb, on ka mulje hoopis teine. Näiteks peaaegu et nietzschelike reministsentsidega «Pime hobune», mis toob meelde 90ndate Kivirähki säravaimad lood. Olen vanamoodne inimene ja mingis nostalgilises mõttes ilmselt jääbki Kivirähki lühijuturaamatuist üheks mu lemmikuks ikka «Õlle kõrvale» (1996). Ajast, kui ta tekstides oli veel rohkem harmsilikku kui lutsulikku vaibi.

Ja mida edasi, seda enam tuleb mitu sellist lugu raamatus veel. Nagu tuleb teisest küljest ka paar niisama kirjanduselulist juhu-puhuvestet jmt.

Lõpetuseks vahest veel vaid see pisiasi, et hoolimata kõigest eelöeldust kuulub Kivirähk endiselt parima hulka, mis meil kodumaisest jutukirjandusest võtta on. Lihtsalt sellelt, kellele on palju antud, tekib isekas tahtmine nõuda aina ja veelgi enamat. Täitmatu eestlane on juba kord selline.

Andrus Kivirähk
«Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel»
EKSA, 2018
232 lk

«Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel».

FOTO: Raamat

Tagasi üles