Kuid sel juhul võiks ehk ka kriitikul olla vabadus koorida need tegelased ja süžeed omakorda kas või eksperimentaalselt lahti kaitsvast groteski-koorikust ja vaadelda neid nii-öelda kui ainestikku ja tüpaaže reaalsel ja päevakajalisel taustal. Otsekui oleksid nad «päris». Mida me siis näeksime?
Paks ja nõme puiduärimees ning oma maahäärberis krokodilli kasvatav margariinivabrikant. Tihedalt nõgestesse kasvanud bussipeatused, kus lootusetult luusivad peksunäljas ossid (kõnealune lugu võiks kanda samahästi ka pealkirja «Aiku ja Pets pärast maailmalõppu»). Siinselt näljapalgalt Soome tööle igatsevad maanaised, kes nii külaliputaja küüsist kui ka rahvatantsuringist õnnelikult pääsenuna viimases meeleheites püüavad viskuda kaheksajalgsete tulnukate limaseisse haarmeisse. Provintsilinna ullikesed... (Muide, «Väikelinna hirmsates saladustes» jälle jääb fantaasia veel mõnevõrra leebekski. Ju ei tunne autor piisavalt elu... Olen sarnasel sotsiaalkultuurilisel maastikul märganud ka tunduvalt sürreaalsemaid kujusid.) Teadagi, stereotüüp on groteski ema.
Kivirähki värske raamatu juttudest on «Inimväärne elu» mõne aasta eest samanimelises paarisrakendis koos looga «Üks veski seisab vete pääl...» kaante vahel juba ilmunud. Tookord seda arvustades on Priit Hõbemägi kokkuvõtteks öelnud: «Kivirähu satiir on kange ja rohumaitseline nagu klõmm Jägermeisterit. Terviseks!» (Eesti Ekspress, 30.09.2015). Siin köidab tähelepanu mõiste «satiir». Eks ta ole, kuidas kellelegi.
Nimelt minu arusaamist mööda on satiir midagi, mis töötab täiel jõul alles siis, kui tal on vääriline vastane. Nii et sellest vaatepunktist jääks selles klõmmus kraade justkui napiks. Liiga ohutu objekt võtab naljalt alati maha sisemist pinget ja keerab vunki vähemaks. Naerda Uuraku Vello üle pole päris see, mis naerda – näiteks – Jumala üle. Muidugi on naljal oma teed ja tavad, mis inimvaimu üllatavad: samahästi võime öelda näiteks, et ei-ei, tegelikult naerdakse ju hoopis maainimestest loodud stereotüüpide üle. Kuid selles minu jaoks probleem ongi, et siin raamatus justkui ei hakkaks groteskimootor iga kord päris sellisel võimsusel tööle, et seegi keerd esile saaks tulla. Lisaks viskab vahel ruumitäiteks sisse niisama pajatust jne.
/nginx/o/2017/05/05/6624679t1h9056.jpg)
