Rootsi filminaise soontes voolab eesti veri

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Alex (vasakult kolmas) innustab filmi «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» kangelasi teatrit tegema.

FOTO: promo

Te ei jätaks ju uudishimutsemata, kui ühe rootsi filmi režissööriks on märgitud Lena Koppel? Ei jätnud meiegi – uurisime välja PÖFFi kavas oleva filmi «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» autori e-posti aadressi ja küsisime tema eesti juurte kohta.



Vastus oli kärme saabuma. «Jah, muidugi! Minu vanemad on mõlemad Eestis sündinud. Minu onu Aksel Koppel, kes suri mõni aasta tagasi Tallinnas, oli kaua aega koolidirektor ja mul on Tallinnas ka mõned sugulased. Minu ema Wilma Koppel jõudis Rootsi, kui oli 14 aastat vana. Ma olen pikemalt elanud ka Torontos, kus on siiani osa minu eesti suguvõsast. Helistage palun, kui tahate rohkem teada!»

Helistasime. Jutt käis inglise keeles, sest eesti keelt 56-aastane Lena Koppel, sündinud Lena Maria Veronica Nordström, ei räägi.

«Kui olin väga väike, oli meie kodune keel eesti keel. Mu isa Evald oli eestirootslane, aga rootsi keelt ei osanud. Seda õppis ta rääkima alles siin, Rootsis, kus nad emaga kohtusid. Kui nad lahutasid ja mina emaga jäin, kolisime Kanadasse ja hakkasime rääkima rootsi või inglise keeles. Minu onu, tädid ja vanavanemad suhtlesid alati eesti keeles, vanaema ei õppinudki korralikult rootsi keelt selgeks. Ta hoidis kinni oma juurtest, kuulus Toronto eesti kogukonda. Minu ema jälle ei hoolinud sellest nii väga, tema tahtis sulanduda Kanada, hiljem Rootsi ühiskonda,» selgitab Lena ise.

Küll saab ta aru osast sõnadest, kui kuuleb enese ümber eesti keelt – kuni selleni välja, et oskab nende põhjal ka oletusi teha, millest täpsemalt jutt võiks käia.

Hiiumaalt üle mere Rootsi

Lena vanavanemate Marie ja Johannese lugu sarnaneb sadade teiste eesti perekondade lugudega, kuhu kuulub ka põgenemine üle mere Rootsi aastail 1944–1945 ja sealt juba hiljem edasi Kanadasse, paljuski kartuses, et Rootsi võib nad Nõukogude Liidule välja anda. «Baltutlämningen,» ütleb selle kohta Lena ise, viidates aastatele 1945–1946, kui selline saatus tabas rohkem kui sadat Saksa sõjaväes teeninud baltlast.

Marie ja Johannes lahkusid koos lastega Hiiumaalt 1945. aasta novembris, kui Nõukogude väed olid juba ammu saarel. Lugu ise on traagiline, sest maha jäi üks poegadest Aksel, kes õppis sel ajal Haapsalus. Lena teab, et perekond ei tahtnud ära sõita, aga Nõukogude võim esitas ultimaatumi:  kui nad ei anna välja ennast varjavat Johannest, kes oli valjuhäälne antikommunist, ootavad neid ees repressioonid.  

Onu Akselist, kes kuulutati läände pagenud pere pärast 1950. aastal kodanlikuks natsionalistiks, sai hiljem legendaarne pedagoog, kes juhtis ligemale 20 aastat Tallinna 20. keskkooli.

Eestis on Lena käinud kokku viis-kuus korda, viimati kolm aastat tagasi koos emaga – siis kohtuti ka onutütrega, kes kannab samuti nime Lena. Ka ühe mängufilmi on ta kaasrežissöörina osaliselt Eestis vändanud – 1998. aastal välja tulnud «Tõe hetked» («Sanna ögonblick»), mille peaosas on samuti poolenisti eesti verd Lena Endre, kes nomineeriti selle eest ka Rootsi rahvuslikule filmiauhinnale Guldbagge ehk Kuldne Põrnikas.  
Eesti näitlejaid tegi selles kaasa mitu, sh Aarne Üksküla, ka teema oli seotud Eestiga – see on armastuse lugu kodueestlase Viivi ja eesti päritolu Eriku vahel, kes kohtuvad Rootsis, et heidelda mineviku varjudega, mis ulatuvad sõjaeelsesse Eestisse. Lugu ise ei pärine siiski Lenalt, vaid enesele reklaamiäris nime teinud Peter Kandimaalt, kes on sündinud samuti Rootsis.

Kokku on pikki mängufilme Koppeli arvel neli, neist viimane «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» («Hur många lingon finns det i världen?») on ligemale 374 000 vaatajaga tänavuses Rootsi kinolevi edetabelis populaarsuselt teine kodumaine linateos. Kui siia liita ka välismaised filmid, siis koguni seitsmes, kohe «Kuninga kõne» järel.

Filmi teema on delikaatne, aga käsitlusviis humoorikas ja tekitab positiivse emotsiooni. Juttu on hooldekodus elavatest vaimupuudega inimestest, kes hakkavad ühel heal päeval uue entusiastliku hooldaja Alexi innustusel tegelema laulu, tantsu ja teatriga – üritavad koguni telesaatesse pääseda, kus tegeldakse talentide avastamisega –, paisates upakile kõik eelarvamused, sh nende vanemate omad, kes ei taha oma laste avalikust eksponeerimisest midagi kuulda.

Lugu on inspireeritud välismaalgi gastroleerinud populaar­sest teatritrupist Glada Hudik – see on rootsi teater, kus näitlevad vaimupuudega inimesed. Filmis teeb neid kaasa õige mitu – ja kehastavad nad sisuliselt iseennast.

Rootsis on «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» seni kõvasti laineid löönud. Arvamused ulatuvad seinast seina – positiivsete kõrval on ka selliseid, mis süüdistavad autoreid manipuleerimises inimestega, kes ei vastuta oma tegude eest.

Teeb filme, mis liigutaks

Koppel ise on sündinuga rahul, sest film on toonud avalikkuse ette arutelu selle üle, mis on vaimsete erivajadustega inimestele lubatud ja mis mitte. «Kuulge, on eelarvamuslik mõtelda, et sellised inimesed ei võiks olla näitlejad. Võivad küll. Kõige vähem peaksid nad kusagil eraldatult istuma,» on ta kindel.

Filmi võtteperiood kujunes tavapärasest tunduvalt pikemaks. «Jah, see oli raske, pidime töötama hoopis teistmoodi, pikkade pausidega, sest neil käivad asjad hoopis teistmoodi graafiku järgi. Mulle endale oli sealjuures väga tähtis, et nad ise oleksid kogu aeg teadlikud, mida me teeme, mis lugu me räägime,» rõhutab Lena, kellele meeldib kõige rohkem jutustada selliseid lugusid, mis puudutaksid ja liigutaksid.

Muide, Lena Koppel pole ainus eesti päritolu inimene, kes on seotud filmiga «Kui tähtis on osata kingapaelu siduda». Kes jälgib hoolega tiitreid, märkab neis ka Josef Tuulse nime, kes on üles antud helioperaatori ja teemalaulu heliloojana. Aga see on juba üks teine lugu.

«Kui tähtis on osata kingapaelu siduda» linastub PÖFFil reedel kell 18 Solarise kinos (kohal on ka autor ise) ja kolmapäeval, 30. novembril kell 20 Artise kinos. Hiljem veel Kuressaares, Pärnus ja Viljandis.  
 

Tagasi üles