Jelena Skulskaja: kuningas Lear kummardus gloobuse kohale (2)

Jelena Skulskaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Liis Treimann

Üha sagedamini kummitab mind tunne, et kogu meie maailm on haaratud Shakespeare’i näidendisse «Kuningas Lear», milles enamikul inimestel on igasuguste õigusteta statisti roll.

Mõne päeva eest vaatasin «Kuningas Leari» uut angloameerika ekraniseeringut, kus enesestki mõista on tegevus toodud meie aega, ehkki kunstnik on kasutanud ära ka Inglismaa vanu kindlusi ja mõisaid Towerist Hatfield House’ini Hertfordshire’is; vana arhitektuur, mille fassaad väljendas alati ehitamise mõtet, oli see siis ähvardus, süngus, luksus, jõukus, kuidas kellelgi, ei ole muutunud ega taha kuigi hästi sobituda tänapäevase oma näota, justkui läbitungimatu maski ette tõmmanud ehitusmaailmaga.

Veel enne vaatamist võis kindel olla, et näitlejatele on selga pandud sõjaväeline maskeerimisvorm (mida Shakespeare ise kasutas juba «Macbethis», kus iga sõdur lõikab endale puu küljest oksa, millega ennast varjata, nii et jääb mulje, nagu liiguks vaenuväele vastu terve mets). Oli ilmne, et liikuma hakkavad tankid, kõmatavad plahvatused … Kuid film pakkus samuti hulga ootamatuid lahendusi.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles