Vikerkaar loeb. Eksistentsiaalne noir, liiv varvaste vahel

Daniel Galera, «Verest nõretav habe». Foto: Raamat

Brasiilia kirjandus ei kuulu kardetavasti asjade hulka, mille mainimisel eesti raamatusõbrad ergastuksid, nimesid ja pealkirju hakkaks sadama kui varrukast ja juttu jätkuks kauemaks. Kui elektronkataloogi ESTER uskuda, siis on meile siiani tõlgitud näpuotsaga (täpsemalt kaks raamatut) 19. sajandi autorilt Machado de Assisilt, teine näpuotsatäis (kaks raamatut) 20. sajandi autorilt Jorge Amadolt, ja siis, 20./21. sajandist Paulo Coelhot, Coelhot, Coelhot, Coelhot (jätkata, kuni õhku kopsus jätkub). Ahjaa, natukese Clarice Lispectorit ka. Ja veel üks Paulo Linsi romaan, ja ühed «Brasiilia lõbutüdruku mälestused» – mida need küll endast kujutada võiks!

Nii et kui inimene ei ole Coelhot lugenud – ja tuleb ette inimesi, kes ei ole Coelhot lugenud! –, on tema raamistik tänavu lisandunud Daniel Galera «Verest nõretava habeme» paigutamiseks kaunis kasin. Siinkirjutaja pidigi Brasiilia 21. sajandisse jõudma peamiselt ainult Galera õlul, sest Lispector on mul kahetsusväärselt kahe silma vahele jäänud (kui Vikerkaares – 2013, nr 10/11 – ilmunud lühijutt «Armastus» välja arvata) –, aga õnneks paistavad need triatleetlikud õlad selleks päris võimekad ja koht, kuhu ma nende kandel jõudsin, on enam kui huvitav.

Muidugi oleks rohkemate tõlgete ilmumine äärmiselt teretulnud, ja näib, et eeskätt tänu Mele Pestile ja Leenu Nigule võib ehk järgmisi Brasiilia kirjanduse tõlkeid tõepoolest lootagi. Kuni neid aga veel pole, võib usaldavalt toetuda Galera romaanile, mis viib lugeja maailma, kus erakordne saab nii enesestmõistetavaks argisuseks, et argireaalsus näikse vajavat ümberdefineerimist.

Kuidas nimetada täiesti argist, lihtsat kohtumist isa ja poja vahel, kus isa teatab oma plaanist end homme maha lasta? Kuidas suhtuda vanaisasse, kes väidetavalt kollektiivse mõrva ohvriks langenuna näib olevat õhku – või vette – haihtunud? Mida arvata pojast, kes laseb isal küll plaanitud enesetapu sooritada, kuid eirab seejärel kadunukese viimset palvet panna magama tema vana koer? Selle asemel pakib ta pärast isa matuseid koera koos oma seitsme asjaga hoopiski autosse ning suundub elama nimelt samasse linna, kus vanaisa omal ajal väidetavalt tapeti.

Rannikulinnas ostab nimetuks jääv peategelane süüa, jalutab koera, semmib ettekandjaga, tajub tuult ja laineid, otsib elamispinda ja tööd, ujub ookeanis, jookseb. Ta tutvub mitmesuguste kohalike tüüpidega, kes teevad talle kiiresti selgeks, et vanaisa järele pärimine ei pruugi ta tervisele just kasuks tulla, või eitavad üldse igasugust mälestust vanaisast («Siin on ainult head inimesed. Kas sa teadsid, et Garopabas pole mitte kunagi kedagi ära tapetud?», lk 55). Ta sõlmib tutvusi ning oskab endale hankida ka mõne vaenlase; seejuures tekitab talle aeg-ajalt probleeme tema harvaesinev mäluhäire prosopagnoosia, mille tagajärjel ta ei tunne ära kellegi, isegi lähimate inimeste nägusid.

Sellest kitsikusest ülesaamiseks on ta õppinud tähele panema rohkeid pisiasju – juuste pikkust, rühi iseärasusi, tätoveeringuid, ehteid, hiigelsuuri väljaturritavate karvatuustidega kõrvu, kindlustusfirma logoga sinist päikesevarju, mis annab selle all istuva naise jalgadele langevale valgusele roheka tooni, jne; muu hulgas saame nõnda teada sedagi, et üks tema peamisi vingamehi on vesinikblondide juustega kutt, kelle vasakule sääremarjale on tätoveeritud hai. Niisugused tõigad annavad lugejale ebahariliku vaate tegelastele, ehkki jutustus laabub nii sujuvalt, et nägude ülekaalukat puudumist tükk aega nagu ei märkagi.

Seejuures saame aru, et tegelane on pikk ja kena välimusega – khm, nägus! – mees, oma vanaisa elav teisik, ja nagu pikapeale selgub, mitte ainult välimuselt. Ilmselt vähematki vaeva nägemata saab ta kätte just need naised, keda juhtub tahtma, ent laseb neil sama pingutamatult ka minna, kui asi niikaugele jõuab. Tema tõeline suur armastus on aga jäänud minevikku – õieti on naise temalt üle löönud ta vend, sõnu osavalt tarvitav romaanikirjanik. Veidral viisil näikse Galera kirjutavat romaani, kus tal on tüliküsimus sõnadega – või igatahes ei maali ta oma sõnaosavaid tegelasi just armastusväärseteks. Seevastu sõnadega pahuksis peategelane peaaegu lummab oma vaikse tegutsemisega.

Tegelikult on see raamat muidugi hullumeelne, kõik kena ja rahulik ja argine, millest sõnad ja laused ühtesoodu jutustavad, loksub nagu vaht ja rämps tumeda vetesügaviku pinnal, kus elab kes-teab-mis – midagi kõhedusttekitavat, vaikset, puhuti kurjaendelist. Elab see, mille pärast või järele peategelane sukeldub, jookseb, ronib ja sõtkub. («Põhjas on vaikus. Vesi kaitseb ja aeglustab aja voolu», lk 327.)

Õigupoolest on Galera peategelane natuke nõutuks tegev ja aukartust äratav ühekorraga. Ühtpidi näib ta peaaegu idamaise kulgejana, kes «teeb tegemata»: ta ei sekku isa väljakuulutatud enesetapuplaani, on näinud ette oma armsama truudusetust ja lasknud sel lihtsalt juhtuda; ja kui ta budistidega kokku sattunult osaleb ühes nende rituaalis, taipab ta kiiresti, et paljud nende ideed vastavad ta enda intuitsioonile ja veendumustele, kuid tema tee nende juurde läheb teistkaudu, ta «tahaks, et jutuvada lakkaks, et kaoksid need laamad ja kujukesed, et ta võiks jääda üksi ja vaadelda vaikselt seina või horisonti või siis joosta ja ujuda, kuni see pidev tunne, et sa oled isiksus, lahustub iseenesest äärmuslikus füüsilises pingutuses...» (lk 279–280).

Teisalt on aga asju, mida ta ei ole sugugi valmis lihtsalt omasoodu minna laskma; enamik neist asjadest seostub kas koer Beta või vanaisaga. Ta ei pane koera magama, nagu isa oli soovinud, vaid näeb aktiivselt vaeva, et loomas taas eluisu äratada; ka siis, kui koer auto alla jääb ja nii rängalt viga saab, et arstid soovitavad tema kannatustele lõpu teha, paneb ta mängu kõik oma vahendid, et looma terveks ravida, ning hakkab teda lõpuks taastusravi korras ookeanis ujutama.

Ning on valmis laskma end ennem maha lüüa kui koerast loobuma. («Mind ajab siit minema ainult lask pähe, sa litapoeg», lk 346. Jah, ka romaani pealkiri saab selles seoses seletuse.) Vanaisa... vanaisast ma parem ei räägigi, spoilerite limiit hakkab läbi saama. Olgu vaid öeldud, et igav see lugu ei ole. Kui The New York Timesis (19.01.2015) raamatu ingliskeelset tõlget arvustanud Dwight Garner ütleb, et see tekst on «eksistentsiaalne noir, liiv varvaste vahel», siis suur osa noir’i läheb kindlasti vanaisa arvele. Liiva eest muidugi vastutab ookean.

Ookean ongi õigupoolest kohal nii visalt ja karakteersena, et muutub pigem omaette tegelaseks kui taustaks. Ta sinetab, murdub lainevahus, on jahe, kibekülm, keeriseline, klaasselge, meduusidest sültjas või must ja märatsev, tõstes tegelase keha – «Tema on suvaline tükk triivivat liha», lk 328 – laineharjale ja imedes tagasi lainepõhja. Ta kannab või pillutab ujujat, äratab kõhedust või aukartust, võtab kukkuva inimese vastu ega lase tal lömastuda. Temas on kalu ja vaalu, kellega kohtuda.

Ja koos ookeaniga voogab ja lainetab ka tekst; stiilis on avarust ja sujuvust, mis läbikaalutuna ulatub vormiliste pisiasjadeni, nagu näiteks jutumärkidest loobumine. Muidugi peab tõlge olema sujuv ja ladus, kui tekstiookean ka eesti keeles võib kanda lugejat sama märkamatult edasi nagu veeookean kurnatud ujujat, kuni tuleb lõpp, kiiremini, kui sa kujutlesid. Juba saigi läbi.

Daniel Galera
«Verest nõretav habe»
Tõlkinud Mele Pesti
Varrak, 2018
376 lk

Daniel Galera, «Verest nõretav habe». Foto: Raamat