Mugavustsooni viimane piir teeb peopesad higiseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Eirates gravitatsiooni»

FOTO: Kaader filmist

PÖFFi spordifilmide seas linastunud kaljuronimisfilm «Eirates gravitatsiooni» portreteerib maailma hulljulgeimat kaljuronijat Alex Honnoldit valmistumas maailma hulljulgeimaks soorituseks, esitades samas mitmeid universaalseid küsimusi.

Kaljuronimine on veider maailm, mis tõmbab ligi mingit kindlat inimtüüpi, kelle jaoks ei ole oluline mitte niiväga mäe tippu jõudmine, vaid ponnistus ise. Kes kord selle ala püünistesse jäänud, see teab, et köiega kalju küljes rippumisega kaasneb mingi sõnulseletamatu vabaduse tunne, mida on aga peaaegu võimatu selgitada neile, kes vastavat tõmmet ei tunne.

PÖFFi spordifilmide programmis linastuv Elizabeth Chai Vasarhelyi ja Jimmy Chini dokumentaalfilm «Free Solo» jälgib üht ronimismaailma suuremat, kui mitte suurimat superstaari Alex Honnoldit, kes on ennekõike tuntud julguse poolest ronida pikki ja raskeid kaljumarsruute nn free solo stiilis, ehk siis ilma turvalisust tagava varustuseta, abiks vaid ronimissussid ja talgikott.

Filmi fookuses oleks justkui Honnoldi Suur Eesmärk – Californias Yosemite rahvuspargis El Capitani kaljuseinal asuv 900 meetri kõrgune rada Freerideri raskusastmega 5.13a USA süsteemi järgi (inimkeeli – päris pagana keeruline). Nagu ütleb filmis teine ronimise superstaar Tommy Caldwell, on see võrreldav olümpiakulla nimel võistlemisega, kus ebaõnnestumise hind on surm. Nagu Honnold ise ütleb – eesmärk ei ole mitte hirmu haldamine, vaid oma mugavustsooni laiendamine. Hullumeelne eesmärk nõuab kahtlemata ka hullumeelset teostajat.

«Eirates gravitatsiooni»

FOTO: Kaader filmist

Tõenäoselt ei riku kellegi filmielamust teadmine, et lõpuks saab eesmärk saavutatud ja muidu võrdlemisi endassetõmbunud ja emotsioonitu Honnold näitab pea esimest korda filmi jooksul emotsioone, suur naeratus näol. Omaette huvitav lahendus on nn neljanda seina lõhkumine, kus üles on filmitud ka filmimeeskonna endi ettevalmistused ja emotsioonid, kes kõik annavad endale ronijatena aru, et vähimgi valearvestus nende poolt võib tähendada sõbra surma. Kas sellise ettevõtmise filmimine saab üldse õigustatud olla?

Ronija ponnistusest ja sooritusest olulisemagi koha võtab filmis aga viimse piirini riske otsiva inimese ja tema lähisuhete teema – kuidas peaksid Honnoldi tavainimesele täiesti arusaamatusse jäägitult ohtlikusse eesmärki pühendumisse suhtuma teised? Ronijate seas on levinud ütlus, et ronimine on üks igavesti isekas tegevus. Suurema osa oma elust erakuna kaubikus elanud mehe kõrvale on tekkinud elukaaslane ning ka Honnold ise tunnistab, et too teeb ta elu igas mõeldavas mõttes paremaks.

Sellesse suhtesse on juba eos sisse kirjutatud konflikt. Nii tõusevadki ajalooliselt eepilise ronimissaavutuse kõrval tegelikku fookusesse hoopis universaalsed inimelu küsimused. Kumb on olulisem – suurejooneliselt riskantse soorituse tagaajamine või õnn armastavas suhtes? Mida peaksime me olema nõus ohverdama oma partneri hüvanguks või sooviks – soorituse või turvatunde?

«Eirates gravitatsiooni»

FOTO: Kaader filmist

Ronimisringkondades on liikvel ka jutud nagu võiks «Free Solo» olla pretendent ka parima dokumentaalfilmi kuldmehikesele. Kas see nüüd reaalne on või ei, ei tea mina küll arvata. Samas on tegemist ühe haaravama filmiga inimlikest võimetest, mis kunagi tehtud. Peopesade higistamine on garanteeritud.

Ainult üks tõsine kriitikanoot – lõputiitrite laul, USA pop-katrilaulja Tim McGraw’ kirjutatud ja esitatud «Gravity» mõjub filmi lõpus nagu hea viski kokakoolaga segamine. Õnneks on see aga viskipudeli viimane tilk, mis eelnevat naudingut ja sellest tekkivat joovastust kuidagipidi ei riku.

ARVUSTUS

«Eirates gravitatsiooni» USA 2018

Režissöörid: Elizabeth Chai Vasarhelyi, Jimmy Chin

Linastub PÖFFil veel 21. novembril Tartus kinos Cinnamon kell 17.15

Tagasi üles