Jelena Skulskaja: kas vaatemängu ongi vaja, kui leiba jätkub? (1)

Jelena Skulskaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Liis Treimann

Kui tahate teada, millised nutitelefonid parajasti eriti moes on, minge balletietendusele, soovitab literaat Jelena Skulskaja.

Jah, just, balletietendusele: sealse publiku randmel säravad etenduse ajal Swarowski kristallidega üle külvatud erepunased nutikellad, mis külvavad saali üle pioneerilõkke ligitõmbava kumaga, nutitelefonide helendus muudaks taskulambi tarbetuks isegi kõige pimedamas kuristikus ning lava pildistamiseks (mis malbe häälega otsesõnu ja kolmes keeles keelatakse ära vahetult enne etenduse algust) pea kohale tõstetud tahvelarvutid välgatavad nii, et mõistlik oleks olnud tulla Ballet Royal Galale päikeseprillides. Huvitaval kombel on see lausa rahvusvaheline ilming: mitte ainult Tallinnas, vaid ka Piiteris Maria teatris kõige kuulsamate ballettide ajal särab saal nutitelefonide valgusest, ega pääse sellest isegi Suures Teatris. Kas tuleb siis järeldada, et publikul on igav ja pole midagi muud teha?

Muide, balleti- ja ooperietendused on oma uuendustega suurel määral ette jõudnud draamaetendustest (mille puhul publik ei söanda veel niimoodi huligaanitseda). Näiteks Eestis juba traditsiooniliseks saanud Ballet Royali kontserdi kava rahvusvahelisse programmi oli seekord lülitatud Peterburi tantsija ja koreograafi Oleg Gabõševi irooniline ballett-paroodia «Tuisk» romansi «Jää minuga» ja laulu «Mu ümber kõikjal laiumas stepp» muusikale. Irooniline ballett on haruharva kohatav nähtus, eriti veel kui silmas pidada, et antud juhul oli see esitatud puhtalt klassikalise liikumise ja võtetega ega tarvitanud iroonilise õhustiku loomiseks lisavahendeid, näiteks kostüüme, valgust või dekoratsioone. Balleti suurepärasus ja pilge seisnes selles, et see oli justkui «nähtav laul», taasesitas pantomiimina kõik selle, mis kõlas laulus. Ja samal ajal parodeeris seda pantomiimi ennast kui «alamat» balletižanri, parodeeris modernballetti klassikalise balleti liikumisega, parodeeris ja naeris välja kunsti, mis püüab iga hinna eest olla mõistetav, selleks aga kordab žestidega seda, mis on juba ära öeldud laulusõnadega. See oli tohutult naljakas, aga osa saalist saatis morni tõsidusega sõnumeid, pildistas ennast ja lava, uuris uudiseid ja läitis nutikella, andes saalis viibijatele teada oma edukast rahalisest seisust.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles