Enam kui kaks nädalat totaalset filmihullust

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PÖFFil jõudis publiku ette uusim EV100 filmiprogrammi raames valminud film, kerge ja südamlik Anu Auna «Eia jõulud Tondikakul».
PÖFFil jõudis publiku ette uusim EV100 filmiprogrammi raames valminud film, kerge ja südamlik Anu Auna «Eia jõulud Tondikakul». Foto: Kaader filmist

Mis üldse on PÖFF? Koosviibimine, filmiralli? Eks igaühel ole oma festival. PÖFFile on ajakirjanduses pühendatud ka omajagu armastus- ja pettumuskirju. Mõtteavaldusi sirvides jäävad silma korduvad pidepunktid. 1990ndate lõpul alguse saanud filmifestival võlus hubasuse ja paarikümne filmiga. 22 aastaga on intiimne atmosfäär asendunud kärgfestivalile omase meluga. Sõna «hoomamatu» on saanud PÖFFi-teemalistes arvamuslugudes märkimisväärse kõlapinna.

Praegu pole PÖFF enam kodukootud festival, mis elab entusiasmi ja kange kohvi peal. Tõsi, kaks viimast on endiselt tähtsad, ent festival ise on saavutanud Eesti kontekstis märkimisväärse mastaabi. Sellest räägivad nii mahukas, ligi 500 filmi suurune programm kui ka kahenädalane festivaliperiood. Omamoodi hullumeelne, kui mõelda, et Eesti-suuruses riigis võib näha sedavõrd rikkaliku filmivalikut, ja seda aastast aastasse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles