Luba pöörduda... aga mis keeles ja miks?

Kaja Kann
, Kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetkl Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Ivo Uukkivi. 
Hetkl Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Ivo Uukkivi. Foto: Mats Õun

Narva Vaba Lava avaõhtul pöördus endise Baltijetsi tehase, nüüdse teatrikeskuse hoone omanik Allan Kaldoja kuulajate poole esialgu riigi- ehk eesti keeles, kuid otseselt vanaemale tänu avaldades juba isiklikult ja vene keeles. See žest andis ka teatrietendusele võtme.

Näitleja Martin Kõiv parandab teibiga ise tehtud kitarri ja pöördub samuti vene keeles vaatajate poole. Sama teevad Ivo Uukkivi, Jarek Kasar ja Veiko Tubin. Peagi lisatakse ka eesti keel, erinevad eesti muusikute mälestuskillud nõukaajast esitatakse vaheldumisi nii eesti kui ka vene keeles. Tegemist on dokumentaalteatriga, kus näitlejad kannavad ette intervjuude käigus kogutud muusikute mõtteid. Jutu sisule pole võimalik keskenduda, sest peas kummitab küsimus, miks Tõnis Mägi räägib minuga vene keeles, aga Hardi Volmer eesti keeles? Häirivalt segane kontseptsioon.

Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Veiko Tubin, Ivo Uukkivi, Jarek Kasar ja Martin Kõiv. 
Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Veiko Tubin, Ivo Uukkivi, Jarek Kasar ja Martin Kõiv. Foto: Mats Õun

Keelelisele segadusele suutsin leida vaid ühe põhjuse. Alandades end lollikese tasandile taheti ehk Narva publikule samm lähemale astuda, tulla oma kõrgilt rahvusluse positsioonilt allapoole. Ulatada külalislahke terekäsi vaatajatele, kes on ilmselt tulevikus enamasti venekeelsed, öelda, et me tahame teiega suhelda nii, nagu seda tegi Allan Kaldoja oma vanaemaga, rääkis temaga tema keeles.

Kui esimest korda hakkab rääkima Pavel Botsarov, kelle emakeel on vene keel, sai teksti kuulata ilma segaduseta, sest tema jutustab meile Venemaa venelase vaadet eesti muusikale. Marten Kuningase ja Steffi Pähna vene keel lavastuse teises pooles tundub juba normaalsusena. Kahju, et Steffi Pähnale anti vähe sõna, esimeses osas oli tema rolliks vaid meestele veetopside ulatamine ja kardina taga sensuaalne ümberriietumine. Huvitav, keda tema sel ajal mängis, kes oli see ainuke eesti naine eesti muusikaajaloost, kes mehi teenindas ja transat tegi? Või oli see üks lavastuse kujund, et väetite meeste väele anda veidi feminiinset konteksti.

Üle neljakümneaastase vaataja jaoks on põhilood teada: näiteks Vitamiini liikme Peeter Vähi keeldumine Tšernobõli minemast ja jalgpallimäng Kadrioru staadionil, kus Propeller esinemiskeelu sai – või siis ei saanud. Minusugusel jääb üle vaid oma peas mälumängu mängida ja õiged laused õigete meestega kokku viia.

Terve lavastus venis, räägiti liiga palju lugusid, läbiti liiga pikk ajavahemik. Alustades seitsmekümnendate teisest poolest, nostalgilisest nõukaajast jõuti kaheksakümnendate lõppu laulva revolutsioonini ja lõpuks kommenteeriti ka aastat 2005, kui Gunnar Graps oli juba aasta surnud. Grapsi loo lavale toomine oli ilmselt üks lavastajate kinnisidee. Tervikut arvestades oleks võinud oma lemmikteemast siiski loobuda, sest veel ühe teema pealiskaudne esiletoomine vaid tüütab ega anna midagi juurde.

Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Jarek Kasar ja taamal Ivo Uukkivi, Veiko Tubin, Martin Kõiv ja Marten Kuningas.
Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Jarek Kasar ja taamal Ivo Uukkivi, Veiko Tubin, Martin Kõiv ja Marten Kuningas. Foto: Mats Õun

«Transiit. Peatage muusika» oleks justkui tahtnud rääkida ära kõik lood ja ootas vaatajateks kõiki inimesi. Esimest osa võiks mängida Narvas, tutvustada veidi eesti keele kõla ja eneseirooniliselt rääkida puises vene keeles neljakümne aasta tagusest nõukanostalgiast. Teine osa oleks aga suurepärane Tallinnas, kus eesti noored saaksid kogeda vene keele olemasolu meie riigis ja tutvuda lähiajalooga, maailmaga, kus elasid nende vanemad.

Kolmas liin, mis lavastust läbis, ei olnud väga selge, aga siiski oli võimalik jälgida vene lavastaja arusaama Eesti ajaloost. Läbi valitud lugude ja nende järjestamise. Tonaalsuse sättimise kaudu kõlas ka tema sõnum: «Kallid rahvuskaaslased siin Eestimaal, olge õnnelikud, et te elate vabas riigis, mul seda võimalust pole.»

Seda sõnumit ei saa öelda ükski eestlane, see mõjub Eesti venelasele usutavamalt, kui kõnelejaks on Venemaa venelane. See on ka üks põhjus, miks on oluline, et tegijateks on lavastaja Dmitri Jegorov Venemaalt ja dramaturgiks vene juurtega eestlane Andres Popov. Vaadeldes lavastust kui esteetilist nähtust, oleks ilmselt põnevam olnud näha sama teema põhjalikku käsitlust eestlaste tehtuna, olgu nendeks siis dokumentaalteatri tegijad Karusoo, Piik, Lill, Jaaks või paljud teised.

Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Veiko Tubin ja Jarek Kasar. 
Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Veiko Tubin ja Jarek Kasar. Foto: Mats Õun

Veel üks näide kõikide lugude ära rääkimisest oli näitlejate mängutehnika. Vahel oli püüdluseks jutustada reaalset lugu, justkui tegelane laval oleks see mina, kes kitarri päriselt kätte võttis, siis jälle distantsilt taasesitada, näitleja vahendatud jutustamise stiilis, kus näitleja oli selgelt distantseeritud konkreetsest muusikust ja sündmusest või siis parodeeriti neid otseselt. Mõnikord kasutati verbatim-võtet, mille puhul imiteeriti otseselt intervjuu jooksul salvestatud lauseehitust ja kõneakti, kus laused jäävad poolikuks ja mõte hüppab, eesmärgiga saavutada suurem autentsus ja tõeväärtus.

Kõik see kokku mõjus näitlejatepoolse põhjendamatu üleolekuna kehastatud tegelastest. Eriti selgelt tuli see esile siis, kui pärast vaheaega märkasin saalis ka paljusid parodeeritavaid: Tõnis Mäge, Heini Vaikmaad, Peeter Volkonskit, Marju Länikut ja ilmselt kedagi veel. Ehk on distants kõne all oleva ajaga veel liiga lühike, et saaks üldistusi teha või ajalugu loona jutustada. Need inimesed on veel olemas, teevad uusi tegusid, nad on endiselt oluline osa meie kultuurist ja nende jäljendamine kukub lihtsalt haledalt välja.

Jäi arusaamatuks, mis oli see reaalne tegu, mis laval tehti. Eriti arvestades seda, et maja avamise õhtul astusid jäljendatavad ka ise lavale, tegid oma teo ja andsid kontserdi. On loomulik, et kui võetakse endale nii väljakutsuv ülesanne ja püütakse kaasaegset kunsti tutvustada Narvas, ilmnevad ka probleemid ja raskused. Põhiline on, et me julgeksime neid küsimusi küsida – kes pöördub, kelle poole ja mis keeles – ja enda mugavustsoonist lahkuda. Jõudu selles Vaba Lava meeskonnale!

Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Veiko Tubin ja Jarek Kasar.
Hetk Dmitri Jegorovi lavastusest «Transiit. Peatage muusika», fotol Veiko Tubin ja Jarek Kasar. Foto: Mats Õun

Arvustus
«Transiit. Peatage muusika»
Lavastus ja tekst Dmitri Jegorov
Tekst Andres Popov, kunstnik Konstantin Solovjov, multimeedia Natalja Naumova
Laval: Ivo Uukkivi, Jarek Kasar, Veiko Tubin, Martin Kõiv, Marten Kuningas, Pavel Botsarov, Steffi Pähn
Esietendus Vaba Lava Narva teatrikeskuses 1. detsembril.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles