Düstoopiline reaalsus kui sadomasokabaree

Ooper «Tristessa». Foto: Kungliga Operan

Ooperi „Tristessa“ maailma esietendust Kungliga Operis nimetati meie läänenaabrite pressis muuhulgas „Rootsi selle sügise suurimaks kultuurisündmuseks“. See paljuski a priori antud hinnang tõukub suuresti kahe asjaolu kõrvutamisest. Esiteks see, et Kungliga Operil on konservatiivse ooperimaja kuulsus. Ning teiseks, et „Tristessa“ pole mõeldud konservatiivsele maitsele, kuna sisaldab oma dramaturgilises sisus lisaks fiktsionaalsele mütoloogiale, futuristlikule düstoopiale ning platoonilisele armuloole ka seksi, vägivalda ja vägivaldset seksi. Ning kõigi nende jaoks, kel eelnevast veel vähe, ühtlasi ühte vägivaldset soovahetusoperatsiooni.

„Tristessa“ dramaturgiliseks vundamendiks on inglise kirjanik Angela Carteri (1940–1992) uusmütoloogiline romaan „The Passion of New Eve“ (1977), mida loetakse mitmetes ringkondades (iseäranis feministlikes) üheks 20. sajandi parimaks briti proosateoseks. Eesti keeles lugevatel kirjandussõpradel on seni olnud võimalik tutvuda kahe Carteri teosega: „Õhtud tsirkuses“ (Varrak, 1998) ja „Verine kamber“ (Varrak, 2015).

Minu arusaama kohaselt võiks „The Passion of New Eve“ olla ülimalt sobiv materjal road-movie’likuks fantaasiafilmiks, ent on klassikaliste arusaamade järgi täiesti sobimatu ooperilibreto algmaterjaliks. Sest selles toimub rohkem, kui inimene ooperietendusel muusika ja lavastuse kõrvalt intellektuaalsel ja emotsionaalsel tasandil vastu suudab võtta. Ning seega on sisuline plaan – kogu see feministlik ja postsooline agenda – teose kogutervikus algusest peale nurka mängitud.