Vikerkaar loeb. Kergem pala pühaderoogade vahele

Triinu Pakk
, tõlkija ja toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Foenkinos, «Henri Picki müsteerium».
David Foenkinos, «Henri Picki müsteerium». Foto: Raamat

David Foenkinosi „Henri Picki müsteerium“ langeb Eestis pinnale, mida on juba kenasti kultiveeritud ja ette valmistatud – temalt on varem ilmunud „Delikaatsus“ (2013) ja „Mälestused“ (2015), mõlemad nagu seekordnegi teos Pille Kruusi tõlkes. Tõlked on sellisest järjepidevusest ainult võitnud, ja ka lugu ise näib sissetöötatult head – ehkki kergevõitu – mudelit järgivat.

Märkimist väärib siiski, et kui eestindatud teoste põhjal võib Foenkinosi pidadagi meeldivalt kerge jutustamislaadiga meelelahutuslikumat laadi autoriks, ei ole tema areng prantsuse lugejate ees lausa nii ühemõtteline olnud. Nimelt üllatas Foenkinos 2014. aastal avalikkust värsivormis romaaniga „Charlotte“, mis kajastab Teise maailmasõja ajal Auschwitzis oma lõpu leidnud saksa-juudi kunstniku Charlotte Salomoni elulugu.

Näib, et värssromaan üllatas (pealegi meeldivalt!) ka mitmesuguseid žüriisid: „Charlotte’ile“ sai osaks rida tunnustusi, mille seast väärib märkimist Renaudot’ auhind. Sellegipoolest on paljude prantsuse lugejate ja kriitikute hinnangutes „Henri Picki müsteeriumile“ tunda rõõmu autori naasmise üle kergema žanri juurde. Ja rõõmu lahedast lugemisest tundsin minagi – eriti ajal, mil teated tegelikkusest võivad aeg-ajalt eluisu hoopis ära võtta, nii et meeleolukast avantüürist saab ootamatu pelgupaik ja rahusadam.

„Henri Picki müsteeriumi“ käivitav idee on Richard Brautigani romaanist „Abort“ laenatud mõte tagasilükatud käsikirjade raamatukogust, mäherdune The Brautigan Library nime all Ameerikas on ka asutatud ja tegutsenud esmalt aastail 1990–1996 ning siis jälle 2013. aastast alates tänini; raamatukogu kodulehe, nagu ka „Henri Picki müsteeriumi“ alguses osundatud, võib huviline leida aadressilt http://www.thebrautiganlibrary.org/index.html.

„Henri Picki müsteeriumis“ avastab samasuguse raamatukogu noor Pariisi kirjastaja Delphine Despero, kes on koos armsama, algaja ja mitte eriti eduka romaanikirjaniku Frédéric Koskasiga sõitnud Bretagne’i oma vanematekodusse puhkama. Iseäralikust raamatukogust kuulda saanud, lähevad noored seda vaatama ning leiavad nagu tellitult riiulist hämmastava meistriteose: kellegi Henri Picki (nagu hiljem selgub, juba kaduvikku lahkunud kohaliku pitsameistri) autorinime kandva hiilgava romaani pealkirjaga „Ühe armastusloo viimased tunnid“.

Mõistagi asutakse autori isikut ja isiklikku elu lähemalt uurima; üles otsitakse kadunukese lähedased; kirjastus valmistab sensatsioonilise leiu ilmumisele suure reklaamikampaaniaga pinda ette; ja loomulikult kannatavad suure elevuse keerisesse kistud Delphine’i suhted tema Frédériciga. Kuulsus ja sellega oodatavalt kaasnev rikkus meelitavad ligi neidki, kellel otsest sidet asjade käiguga ei tohiks olla.

Ja muidugi tõstavad pead ka mõned umbusklikud kahtlejad, kes ei suuda uskuda, et pitsameister, kes teadaolevalt ei kirjutanud ise oma restorani menüüsidki mitte, võinuks kirjutada pika peenelt mitmeplaaniliseks põimitud romaani ühest Bretagne’i armuloost suhestatuna Puškini (jajah, te lugesite õigesti, just selle vene poeedi) viimsete tundidega. Melu, põnevust, armastust, nii koomilisi kui ka melanhoolsemaid seiku jätkub kuhjaga.

Iseasi aga, mida see kõik lõpuks meile nii-öelda pihku jätab. Mina läksin romaani läbi lugenuna raamaturiiuli kallale ja otsisin välja Brautigani „Abordi“. Absoluutselt kindel on, et vaimukuse, sära, elegantsi poolest jääb „Abort“ „Henri Pickile“ tublisti alla. Aga elamus „Abordi“ ülelugemisest jäi sügavam.

Ehkki „Henri Picki müsteeriumi“ lõpplahendust võib – olgugi ehk pisut tinglikult – võrrelda Brautigani romaani omaga, on Brautigani lugu südamlikum, soojem, suhtub inimestesse tõsisemalt. Kuigi lõpplahendus mõjub mõlemal mängulisena, Brautigani tegelasel koguni koomilisevõitu katsena kuidagi tagaukse kaudu ikkagi oma raamatukoguga ühendusse jääda.

Foenkinosi tegelase lahendus jätab kahtlasema mulje ja võib kardetavasti tema senised saavutused kusagil pajatatava loo raamesse mitte mahtuvas tulevikus hoopis vastandmärgiliseks muuta. Küllap on see aja märk: „Abort“ ilmus 1971. aastal ja romaani tegevus toimub aastal 1966, „Le Mystère Henri Pick“ aga ilmus 2016. aastal, mil kõik kuldsete kuuekümnendate illusioonid tuli ammu purunenuks arvata ja maailm oli palju kõledam, iroonilisem, pidetum paik. Kui pind on jalge alt läinud, on ilmselt raske jääda truuks liikuvatelegi väärtustele. Aga raamatu lõppedes on kõik – kes just pole rase, surnud või vallandatud – siiski üpris õnnelikud.

Nii et ühesõnaga, üks meeleolukas, mitte kuigi nõudlik, üldiselt nauditavalt tõlgitud lugemine. Suurte surematute tasemele jõudmiseks tuleks Foenkinosil küll kindlasti veel mitmeid kõledaid kõrgusi ületada – mida ta, kui „Charlotte’i“ põhjal otsustada, võib-olla hingepõhjas ihkabki –, aga esialgu on ta taas pakkunud lugejaile tuntud headuses suve- või ka jõululugemise, mis oma intrigeerivate süžeekeerdudega võib aidata hoida silma lahti isegi raskete jõulusöömaaegade vahepeal.

David Foenkinos
„Henri Picki müsteerium“
Tõlkija Pille Kruus Tänapäev, 2017 238 lk

David Foenkinos, «Henri Picki müsteerium».
David Foenkinos, «Henri Picki müsteerium». Foto: Raamat
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles