Vikerkaar loeb. Pildikesi kadunud maailmast
/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
11. jaanuar 2019, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimust võtab tunne, et me elame taas ühe kultuurikatkestuse ajal; aina vähem on neid, kes tunnevad 20. sajandi eelset Eestit, kes suudavad orienteeruda meie ladina- ja saksakeelses kirjapärandis, kelle jaoks Eesti on vanem kui sada aastat. Patriotismi on tänapäeval üha enam, ent oma kodumaa ajaloo tundmist aina vähem. Saksa keele oskuse kiire kadumine on selle kultuurikatkestuse kõige kõnekam tunnistäht. Kuid saksa keelt lugemata jääb kättesaamatuks suurem osa eestluse ja eestlaste ajaloost.
Kui suurelt mõelda, siis tundub, et praeguse Eesti riigi ees seisab üks oluline ülesanne: tõlkida eesti keelde kõik hinnalisem meie saksakeelsest kirjapärandist, kõik need Hupeli, Luce, Petri, Mellini, Wiedemanni jt valgustuslikud, romantilised või akadeemilised etnograafiad eelmoodsate eestlaste eluolust. Rääkimata vanadest Eesti ajaraamatutest, reisikirjadest, kirjavahetustest jne. Paistab, et ainult see suur tõlketegu võiks aidata meil hoida sidet möödunud aegadega, arendada ajalooteadvust, mis ulatub kaugemale rahvuslikust ärkamisajast.
Ants Hein on teinud tänuväärse sammu selle suure ettevõtmise poole. Tema kokku seatud ja põhilises tõlgitud Eesti kosjakommete antoloogia 16. sajandi lõpust 19. sajandi lõpuni on midagi palju enamat kui pelgalt ajalooline uurimus talurahva pulmadest, see on ennekõike sissevaade ühte kadunud maailma, mille olemasolugi hakkab meil ununema. See on omalaadi eestluse lugemik, rikastatud paljude haruldaste ja põnevate piltidega. Hein on kogunud eestlaste ja nende eluviisi kohta kirjutatut juba aastakümneid, see on olnud visa ja nõudlik töö, kus lugeda tuleb väga erinevates keeltes ja käekirjades. Rääkimata piltide jahtimisest mööda muuseume ja arhiive. Kuid tulemuseks on varamu, mis on mitmeti hindamatu.
Sellest varamust on ta teinud nüüd ühe temaatilise väljavõtte, mis keskendub eestlaste kosja- ja pulmakommetele. Miks just nendele? Vastus on ilmselt lihtne, pulmatavades avaneb ühe rahva iseloom vahest kõige aredamalt, abiellumine on üks traditsioonilise elukorralduse tähtsamaid siirderiitusi, mis on läbi aegade köitnud rändurite, misjonäride ja etnograafide tähelepanu. Ütle, kuidas sa abiellud, ja ma ütlen, kes sa oled!
Kuid kindlasti on valikul veel teinegi põhjus. Hein tõdeb põhjendatult, et eesti pulmakombed on pälvinud eesti folkloristide ja etnoloogide püsivat huvi, kuid paraku on neid uuritud enamasti vaid rahvaluulekogude põhjal. Need 19. sajandi viimase veerandi ja 20. sajandi üleskirjutused on muidugi hinnalise väärtusega, ent harva ulatuvad need vähegi usaldusväärselt hõlmama aega enne 19. sajandi algust.
Heina „Vanaaja pulm“ näitab veenvalt, milline veealune maailm avaneb sellele, kes rahvaluule asemel pöörab tähelepanu vanemale reisikirjandusele ja etnograafiale. Külalise pilk märkab tihti seda, mida kohapeal ei osata oluliseks või eriliseks pidada, eriti veel siis, kui selle pilgu taga on hea haridus ja arenenud empaatiavõime. Selliseid haritud, empaatilisi ja kirjutamiskalduvustega reisimehi, pastoreid, kooli- ja koduõpetajaid sattus Eesti alale varauusajast saati aina enam, eriti 18. ja 19. sajandil.
Nende ülestähendused on tänapäeval peamine võimalus mõista, mis elu elasid eestlased enne, kui nad ise enda elust kirjutama hakkasid. (Viimasega seoses tsiteerib Hein Tartu Ülikooli omaaegse eesti keele lektori Johann Samuel Boubrigi tähenduslikke sõnu 1852. aastast: „Eestlane ise ei kirjuta oma elust midagi, vähemalt midagi seostatut. Ja kui ta on veidi haridust saanud, siis osutub kogu ta kirjutatu võltsiks ja saksapäraseks.“)
Muidugi ei tule kõiki neid kümneid ja sadu eelmoodsate eestlaste kirjeldusi lugeda naiivselt, need on harva kantud pelgalt akadeemilisest või etnograafilisest huvist, niisamuti tuleb silmas pidada kirjutiste žanrireegleid, peeneid intertekstuaalseid mänge ja autorite seisuslikke sättumusi. Viimasega seoses on ilmekas Münchenis sündinud klassikalise filoloogi Jean Baptiste Holzmayeri tunnistus 1872. aasta Saaremaalt: „Mida kaugemale pulm edeneb, seda talumatum on pulmamajas viibida. Õhk läheb nõnda paksuks ja leitsakuliseks, et peaaegu võimatu hingata. Seepärast püüabki peenem rahvas, kui neil vähegi võimalik, selliseid pulmakutseid vältida.“ (lk 393)
Kui midagi sellele suurepärasele kogumikule ette heita, siis vahest just liiga nappi tagamaade seletamist, laenude avamist, eeskujude väljatoomist. Kuid tuleb möönda, et see oleks ka väga suur ja nõudlik töö. Ja põnevaid viiteid tekstide eeskujude või nende hilisemate kasutuste kohta leiab märkustest päris palju.
Kuid jah, mida me siis raamatust vanaaja eesti pulma kohta teada saame? Hakatuseks torkab silma ootuspärane tõsiasi, et pulmakombed muutusid ajas võrdlemisi aeglaselt. Muidugi ei tohi piirkondlikke ja kronoloogilisi erinevusi tähelepanuta jätta, ent raamatu põhjal kujuneb siiski selgelt välja, et vähemalt 17. sajandist alates oli pulmade põhistsenaarium kenasti paigas.
Või nagu kirjutab kooliõpetaja Alexander Heinrich Neue 1852. aastal: „Kui eriilmelistena need [pulmad] ka ei paista, on need igal pool põhiliselt siiski samalaadilised: alustatakse pruudikodus ja lõpetatakse peiu pool, kirikusse sõit, pruudi peitmine, külalistele kinkide (andid) jagamine ja neilt vastukinkide saamine, noorikule tanu või mütsi pähe panemine ning lõpuks kõiki neid talitusi saatev, mõnikord juba ette teada, aga mõnikord ka sealsamas kohapeal leiutatud laul.“ (lk 289) Täpselt pool sajandit varem oli Johann Christoph Petri tõdenud samas vaimus: „Üldiselt korraldatakse neid [pulmi] üsna ühtemoodi ja kaunis samalaadi plaani järgi – kes on näinud neist ühte, on näinud õigupoolest neid kõiki.“ (lk 170)
Huvitav on täheldada, kuidas väga varakult kujunevad kirjeldustes välja põhimotiivid, millele autorid sageli keskenduvad: pruudirööv, öösel ja noorkuu ajal kosjas käimine, kosjaviinade tähtsus, mõrsja juuste lõikamine, tanutamine jne. On omamoodi kõnekas, et kui antoloogia kõige varasemad, 16. sajandi pulmakirjeldused keskenduvad kõik pruudiröövimise kombele, siis ka raamatu üks kõige viimaseid tekste, Ferdinand Johann Wiedemanni pulmakirjeldus aastast 1876, naaseb sama motiivi juurde.
Mõnele lugejale võib tulla ehk ootamatult, et müütilisest esimese öö õigusest ei räägi ükski 16.–19. sajandi kirjamees, kui üks möödaminnes pillatud lause 1664. aastast välja arvata. Ent nagu raamatu autor põhjendatult meelde tuletab, pärinebki see legend alles 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest.
Ants Heina „Vanaaja pulm“ on põnev ja hariv lugemine koloniaalajastu etnograafiast, kus eksootiliste pärismaalaste rollis on meie endi esivanemad. Kuid seda etnograafilist „eemaltpilku“ ei peaks pelgama ega põlgama, see on paraku enamvähem ainus võimalus mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.
„Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini“
Kokku seadnud Ants Hein
Tänapäev, 2018
423 lk
