Tellijale
Filmiarvustus «Igaviku väravas»: Valus ja ilus kunstiteos Vincent van Gogh elust
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
11. jaanuar 2019, 12:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunst on nagu usk – igaühel meist on sellega oma isiklik suhe. Räägivad asjast need, kes end pädevaks peavad, aga tunnevad tegelikult kõik. Sest kunst räägib südame keelt, mida vaatajal pole vaja õppida, ainult usaldada.
Ebatavaliselt tundliku multitalendi Julian Schnabeli vaatevinklist edasi antuna ärkab üks traagilisemaid ja tuntumaid kunstnikuportreid Vincent van Goghist ellu aga sellises päikeselises kirkuses ning pastoossetes värvides, et raputab lahti ka kunstivõhikust tuima tüki.
Sa ei pea olema kunstifänn, postimpressionismi fänn, Van Goghi fänn ega isegi mitte armastama looduses maalimist, et sellesse filmi armuda. Ehkki mina seda kõike olen. Ja maalin ka – istun samamoodi looduses, vahin poolsegasel pilgul päikesesse ja pean jälgima, et ennast unustades kusagilt kivirünkalt alla ei pudeneks. Seega olen objektiivselt erapoolik isik arvamust kirjutama. Kuid mis sellest, peamine on emotsioon, mida film suudab luua ja vaatajani tuua. Või siis mitte. «Igaviku väravas» lööb vaese kinokülastaja täiesti nokauti, talle ei jää isegi varianti ekraanil toimuvat külma kõhuga võtta või pisarakraanid kinni keerata.
---
Kunstiliste tehnikatega läheb tundlik filmimees kohati ka üle piiri. Näiteks annab ta ängi, rahutust ja palavikulisi loomepalanguid edasi kõikuva käsikaamera ja osalise teravuse abi. Väikeses annuses on see õigustatud ja mõjus võte. Kuid tundlikum vaataja saab kohati üledoosi ja sees hakkab keerama. Muusikaline tervik on kaunis, kuid kohati ka painajalik. Nagu piinatud geeniusele enesele, ei saa ka vaatajale osaks isegi paari takti jagu kergemaid rütme.
Van Goghi maalides on minu jaoks rohkem helgust ja lootust, kui leiab suuremast osast kunstiajaloost. Tema enda elus aga puudus see täiesti – terve tema teekond oli lõputu Kolgata tee, ta tundis äratõugatust, alavääristatust, mõistmatust ning ahastust.