Tellijale
Nali seisneb selles, et me võtame ennast kuradi tõsiselt
22. jaanuar 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/21/11730923t1h0dd5.jpg)
"On mingid asjad, mis on nii valusad, et neid ei julgeta isegi lähedastele rääkida. Ja vaat selle pinnal toimuvadki tegelikult lahkukasvamised. Kardame, et meid ei mõisteta. Kardame üksi jääda. Aga tegelikult viib see selleni, et just nii üksi jäädaksegi, isegi koos olles,” arvab näitleja Elina Reinold.
"Mida egoistlikumad inimesed on, mida rohkem nad oma asjadega tegelevad, seda üksildasemad nad on," möönab teine vabakutseline näitleja Külli Reinumägi.
Reinold ja Reinumägi pole varem üheski Pärnu teatri lavastuses mänginud. Seekordne on neile esimene kord.
Autor Moritz Rinke näib olevat tabanud naelapea pihta. Hirm rongist maha jääda vaevab tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas nii paljusid.
Saksa näitekirjaniku tükk “Me armastame ja ei tea midagi” lendas pärast 2012. aastal esmailmumist autorile endalegi ootamatult pöörastesse kõrgustesse. Kui Pärnu Endla teatri lavastaja Enn Keerd oli oma lugemisega jõudnud 50. teatrini, kus seda Saksamaal, Austrias ja Šveitsis mängitakse, väsis ta guugeldamast.