Me armastame ega tea endast tegelikult midagi

Siin on palju, millele kaasa mõelda ja tunda: meie elu sõltumine tehnoloogiast, järjest kasvav üldinimlik lähedus- ja mõistmisvajadus, enesekeskne üksteisest möödaelamine. Foto: Mats Õun/Endla teater

Kaks paari kohtuvad: kaks naist ja kaks meest. Kas on aimatav lugu?

Kaugeltki mitte, tõestas Pärnu Endla Küünis esietendunud Moritz Rinke „Me armastame ja ei tea midagi“. Stseenid kahest abielust, mille puhul kriitikudki polevat ühel nõul, kas see on draama või komöödia. Või hoopis tragöödia? Kohe alguses on mängus relv, mis lõpuks, teadagi …

Põnev on see, et lavastuses astuvad üles Elina Reinold ja Külli Reinumägi, kes kumbki pole varem Pärnu teatri tükkides kaasa teinud.

“Romanil on viis mobiiltelefoni ja kõik tehnikaasjad, mis tänapäeva mehel olema peavad, ja mina olen talle toeks,” teatab Magdalena, Romani naine, kellel on kodus muu hulgas kaasavõetav oma ülikülmravikamber: naise sõnutsi ei lase pea miinus 150kraadine protseduur tselluliidil tekkida. “Mul on 20aastase jalad,” on Magdalena uhke.

Suhetes saab inimene teadlikuks iseendast. Ja just see muudab suhted väljakannatamatuks.

Lavastuses on neli suurt rolli, see on tõesti näidend näitlejatele: tegelased on mitmekihilised, loo arenedes ilmnevad sügavused, millest neil endal ehk aimugi polnud. Samal ajal saab nähtavaks midagi üldinimlikku, tüüpilistki.