Tantsijatari leegitsev süda
lavastuse «Leek» arvustus

Ella Ilbakust ja August Gailitist rääkiva kultuuriloolise lavastuse «Leek» autorid ja esitajad on Karl Laumets ja Liisa Saaremäel.

FOTO: Mart Laul

«Eemalt vaadates näib, nagu oleksid kaks lindu õhku tõusnud ning lendavad nüüd üha kõrgemale. Võimalik, et nad jõuavadki Tuulemäele...» Need on August Gailiti romaani «Leegitsev süda» lõpuread ja ligikaudu nõnda tundsin koduteel, kui olin näinud teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis kammerlikku kontsentreeritud lavastust «Leek». Ja kui kodus avasin Ella Ilbaku mälestusteraamatu «Otsekui hirv kisendab...», jäid silma August Kitzbergi tänusõnad ristitütar Ellale tema tantsu eest: «Ainult – tahaks peatuda, tahaks vaadelda. See kõik muutub ju nii kiiresti. Kui esimest korda näed, läheb ju nii palju kaotsi...»

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Reaalselt kestuselt õige lühikene, aga hingeliselt ja vaimselt tihe ja täidetud «Leek» ei muutu kiiresti ega ole rütmistatud kärme tulevärgina. Vastuoksa, Liisa Saaremäel ja Karl Laumets keskenduvad aja aeglustamisele, loomeprotsessi pingsale sisevaatlusele.

Alates proloogist, küünlaleegi süütamisest ja ärapuhumisest Gailiti ja Ilbaku 1952. aasta kirjavahetuse aegu, mil Gailiti julgustusel sündis Ilbaku mälestusteraamat. Siis jäävad küünlaleegid hubisema, osalised rändavad Gailiti romaani «Leegitsev süda».

Tagasi üles