Retrostiil ja isiklikud tabud

Alina Orav, «Kevad».

FOTO: Alina Orav

Alina Oraval on tänapäeva noore eesti kunstniku kohta üks haruldane omadus. Nimelt oli ta võimeline arvestataval tasemel joonistama ja maalima ka juba enne EKAsse astumist. Alina Orav sai selle realistliku kujutamisviisi oskuse kaasa oma õpetajatelt Margarita ja Valeri Laurilt, kelle lastekunstikoolis hakkas käima juba viieaastaselt, ning see oskuste pagas on lubanud tal realismiga vabalt ringi käia. Ja siit lähevadki asjad huvitavaks. Nimelt väänab Orav tegelikkuse tõetruu kujutamise reeglistikku mõnes mõttes sarnases võtmes nagu paljud kunstiklassikud enne teda.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

On üllatav mõnikord kohata kunstis, eriti maalikunstis retrostiile – nagu rõivamoes nopitakse siingi võtteid ja visuaale, mis pärinevad eelnenud kümnenditest. Kunagi, umbes kümme aastat tagasi vaatasin Brooklyni trendikates galeriides imestusega tollal kolmekümnendates eluaastates kunstnike maale. Nende loojad mõjusid seitsmekümnendate aastate Nõukogude Eesti säravaimate maalijate hingesugulastena. Niivõrd sarnane oli toonaste noorte ameeriklaste maalikeel Ludmilla Siimu, Andres Toltsi, Kristiina Kaasiku ja Malle Leisi omaga.

Tagasi üles