«Ma armastan Ameerikat!»
Joel Lindpere autobiograafia arvustus

Joel Lindpere 2012. aastal New York Red Bullsi särgis.

FOTO: SCANPIX

See pidi olema aastal 2010. Eesti jalgpallifännide sinisärkides seltskond, kes kogunes enne rahvuskoondise mängu, nagu ikka, Tallinnas Tommi Grillis, läks korralikult tülli. Hääled tõusid, siinkirjutaja oma nende hulgas. Vaidlesime emotsionaalselt ja tuliselt selle üle, kas mängija, kes koondisesse oma riiki esindama ei tule, väärib endistviisi austust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sõnasõja põhjus oli ründav poolkaitsja Joel Lindpere ehk Juki, kelle koduklubiks oli parasjagu ookeanitagune New Yorgi Red Bulls. Korraga tõstis keegi vaigistava käe, viibates peaga kahele inimesele, kes vaikselt mänguelevuses kõrtsis kohad sisse võtsid. Lärm vaibus momentaanselt. Need olid Lindpere vanemad. «Ei loe, kas mina mängin – nemad on alati kohal,» kirjutab Lindpere oma elulooraamatus (lk 28). See on tõsi.

Lindpere suudab Eesti jalgpallisõbra närvi ajada nagu heitlik aktsiaturg maakleri. Seda teeb ta ka oma raamatuga, sundides lugejat tunnete tulevärki jälle läbi elama. Ärritud vahepeal, et siis heldinult Youtube’ist olukordi vaadata – ju see siis peabki niimoodi olema. «Seal, kus on Lindpere, hakkab juhtuma,» kinnitavad raamatus enam-vähem kõik tema eri aegade meeskonnakaaslased, sõbrad, lähedased.

Tagasi üles