Naabrivalve ohvritest

Dirk Kurbjuweit, «Hirm». Foto: Raamat

Kogu ses kogukonna-jutus, mida meil suure õhinaga aetakse, tundub vahel midagi veidrat olevat. On ju tore mõelda mingist õlatundest, naabrile appiminekust, talgutest ja muust rahvusromantilisest. Ainult pahatihti pajatatakse otsa, kuidas kogukonnal peavad ikka olema juht ja reeglid, mis jätab – ainult vahel – mulje, et sa pead kodus kah käituma nii, nagu meeldib teistele, eelkõige sellele juhile. Ee... kodu peaks nagu püha olema, koht, kus, nagu Bukowski ütles, „maailm ei ole sul kõri kallal”. Mitte et keegi kogu aeg vahib. Sul oma elu, mul oma, kuni mina ei sega sind, ära topi sina siia oma nina.

Hee, selle viimase saaks vemmalvärsiks vormistada. Mitte et sa ei võiks igaks juhuks naabrite numbreid teada, et neile helistada, kui mingid „Härrisson, need pole küll meie küla mehi”-tüüpi tüübid tema mant telekaid ja muud suurt kodutehnikat välja tassivad.

Kuid sellega võib liiale minna. Õnneks on kadunud kunagine komme, et vanamutid istusid, kui ilm vähegi lubas, trepikodade ees pinkidel, arvustasid kõiki ja kõike. Ükski Suur Vend või kõige puritaanlikum maailmavaade ei saanud nende vastu ega ligilähedalegi.