Kuritöö ja karistus Koplis

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia tänavune laureaat Martin Algus. Foto: Joakim Klementi

Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade žürii on seni žanriromaanidest – krimkadest, ulmekatest, naistekatest, põnevikest jm – kaarega mööda käinud, neid pole minu mäletamist mööda ei nomineeritud ega auhinnatud. Ja ilmselt põhjusega. Ainus erand – ja kindlasti põhjusega – on 1999. aastal proosapreemia võitnud Jaan Kaplinski jutustus «Silm».

Elame ajastul, kus ajaviitekirjanduse ja «päris» kirjanduse vahe on hakanud kas kahjuks või õnneks muutuma järjest ähmasemaks. Ning otsapidi kajastub see ka eri kirjandusauhindade laureaatide valikus. Seni tehtud otsustest on kahtlemata kõige revolutsioonilisem 2016. aastal Bob Dylanile laulusõnade (ehk paljude meelest tarbetekstide) eest määratud Nobeli kirjanduspreemia. Kaudsemal moel toimus sama kaks aastat tagasi, kui Eesti Kultuurkapitali luulepreemia pälvis Vladislav Koržetsi kogu «Laulud või nii», mis koosneb samuti suures osas laulutekstideks kirjutatud värssidest.

Tänavune Eesti Kultuurkapitali proosapreemia laureaat – Martin Alguse romaan «Midagi tõelist» – langeb žanrimääratluse poolest valutult krimka ja põneviku kategooriatesse. Kas või kuivõrd on nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes tegu romaanižanri mõttelist lävendit ületava teosega, on iseküsimus. Raske küsimus. Ja tegelikult täiesti mõttetu küsimus.

Igatahes kujutab «Midagi tõelist» endast seni eelkõige näitleja, stsenaristi ja draamakirjanikuna tuntust ning tunnustust kogunud Algusele debüüti proosažanris. 2012. aastal võitis ta kulka draamapreemia näidendiga «Kontakt», tema sulest pärinevad mitme populaarse teleseriaali (nt «Ühikarotid», «Ment», «Kalevipojad» jt) stsenaariumid ning mängufilmi «Klassikokkutulek» kõigi kolme osa mugandus eesti keelde.